XXIX pühapäev tavalisel ajal

Me kõik teame, mis tunne on hoida käes midagi, mis kannab märki – olgu see siis passi pitsat, mis avab piire, või münt, millel on valitseja nägu. Tänases evangeeliumis ulatavad variserid Jeesusele Rooma mündi ja küsivad Teda lõksu püüdes: „Kas on lubatud maksta pearaha keisrile või mitte?“ Nad otsivad vastust, mis jagaks maailma kaheks: kas sa oled keisri alam või Jumala oma? Kuid Jeesus, vaadates läbi nende silmakirjalikkuse, võtab mündi ja esitab küsimuse, mis muudab kõik: „Kelle kujutis see on ja kelle pealkiri?“ Kui nad vastavad „Keisri“, ütleb Ta need igavesed sõnad: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.“

See ei ole lihtsalt õpetus maksudest. See on kutse vaadata sügavamale. Sest kui mündil on keisri kuju, siis kelle kuju on sinul? Kelle pealkiri on kirjutatud sinu ellu? Me oleme loodud Jumala näo järgi. Me kanname endas Tema pitserit. Ja see tähendab, et iga hetk, iga hingetõmme, iga rõõm ja iga valu kuulub lõpuks Jumalale. See on tõde, mis hoiab meid ka siis, kui maailm meie ümber tundub murenevat.

Benjamin Vo oli poiss, kes mõistis seda sügavat seost maailma ja Jumala vahel viisil, mis oli tema vanuse kohta hämmastav. Ta ei vaadanud maailma kui kohta, kus tuleb vaid oma osa ära anda; ta vaatas maailma kui avastamist vajavat imet. Mõelge ühele pildile: Ben, oma isa kõrval, süvenenud lennukite jälgimisse. Ta ei vaadanud lennukeid kui lihtsalt metalli ja kütust; ta vaatas neid kui insenerikunsti saavutusi, kui võimalusi ühendada maailma, kui unistust, mida ta ise oma „Con Chim Airlinesiga“ edasi viia soovis. Ta naeratas, kui ta sellest rääkis – see oli naeratus, mis ei tulnud ainult tema mõistusest, vaid tema puhtast, uudishimulikust südamest. See oli poiss, kes teadis, et maailm on suur ja ilus, kuid tema süda kuulus millelegi veel suuremale.

Ma tahan rääkida teile nüüd sellest, mis on meie südames nelja kuu möödudes. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et kui te vaatate Beni pilte – olgu see siis see, kus ta seisab oma venna Ryani kõrval, või see, kus ta naeratab oma braces-naeratust – te ei näe ainult minevikku. Te näete tulevikku, mis jäi siin maamunal pooleli. Ja te küsite endalt, vaiksetel öötundidel, kas te oleksite saanud midagi teisiti teha. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult: see rist, see valu, see haigus – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hooletus, teie tegemata töö või mõni salajane viga. Maailmas on torme, mida ükski radar ei näita ja mille eest ükski valvsus ei suuda kaitsta. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake evangeeliumi uuesti. Jeesus ei ütle, et keiser ei ole oluline. Ta ütleb, et Jumal on kõik. Kui me anname Jumalale, mis on Jumala oma, siis me anname Talle ka oma leina. Me anname Talle oma küsimused. Me anname Talle need ööd, mil uni ei tule. Ja Jumal, kes on tõotanud olla meiega igal sammul, võtab selle kõik vastu. Ta ei ütle, et valu kaob kohe. Ta ütleb: „Ma olen siin.“ Ta on seal, kus on teie pisarad, ja Ta on seal, kus on Beni naeratus.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et robotics-klass ja kõik need ühised unistused tunduvad nüüd teistsugused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu kõrval, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, mis lendab kõrgemal, kui ükski inimene suudab ehitada. Ta on sinu vend igavesti.

Sellel teekonnal on oluline meeles pidada Beni südame suurust. Mäletate seda lugu, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma haiget onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit, ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud „andma Jumalale, mis on Jumala oma“. Ta andis oma armastuse, oma lahkuse, oma avatud südame. See on see pärand, mis on nüüd teie kätes. Teie armastus, teie headus, teie hoolimine teiste vastu – see on Beni elu, mis jätkub. See on viis, kuidas te annate maailmale tagasi selle valguse, mille Jumal Beni kaudu teile andis.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi, nagu naeratus kellelegi, kes tundub kurb, või väike heategu. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas te ehitate silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.