Reedel kahekümne üheksandal nädalal tavalisel ajal

Me teame seda omapärast vaikust, mis täidab toa siis, kui keegi on äsja lennanud unistuste maale või kui pilv hakkab kaugel läänes tõusma, tuues kaasa vihma, mida maa nii väga vajab. Me vaatame ilma, me loeme märke, me teame, millal on tulemas kuumus või torm. Kuid tänases evangeeliumis küsib Jeesus meilt midagi palju teravamat, midagi, mis tungib otse meie südamesse: „Miks te ei oska ära tunda praegust aega? Miks te ei mõista ise, mis on õige?“ Ta räägib meile vahekohtunikust, teest kohtu poole ja sellest, kuidas on vaja asjad õigel ajal korda ajada, enne kui on hilja. Meie elus on hetki, kus aeg näib peatuvat ja me seisame küsimuste ees, millele meil ei ole ühtegi lihtsat vastust.

Apostel Paulus kirjutab täna efeslastele sõnad, mis on otsekui kaljusein, millele toetuda: „Ma kutsun teid üles elama väärikalt kutsumisest, mille te olete saanud, igas alanduses ja tasaduses, pika meelega, sallides üksteist armastuses, püüdes säilitada Vaimu ühtsust rahu sidemes.“ Üks ihu ja üks Vaim, üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõigi Isa, kes on üle kõigi ja läbi kõikide ja kõigis. See ei ole lihtsalt üleskutse heale käitumisele; see on tõsiasi sellest, kuidas me oleme ühendatud nähtamatu, kuid murdumatu sidemega.

Selles valguses, armsad sõbrad, mõelgem Benjamin Vole. Benjamin oli poiss, kelle mõistus liikus kergusega seal, kus teised alles otsisid teed – tema jaoks olid matemaatika, loogika ja keerulised pilvetehnoloogiad sama loomulikud kui hingamine. Kuid mis kõige enam puudutas neid, kes teda tundsid, oli tema lõpmatu ja siiras heatahtlikkus. Mõelgem ühele pildile tema elust: Ben ja tema noorem vend Ryan seisavad koos keset päikeselist päeva, naeratades soojalt ja lihtsalt, nautides hetke, mil maailm tundub suur, avatud ja täis põnevaid avastusi. Ta oli poiss, kes armastas lendamist, kes kujutas ette oma lennufirmat nimega „Con Chim Airlines“, ja kes alati, kui ta sellest rääkis, saatis oma sõnu rahuliku, nakatava naeratusega. Ta nägi maailma mitte piiridena, vaid võimalusena lennata.

Enne kui me saame edasi liikuda selle lohutuse juurde, mis ei peta, peame me vaatama otsa sellele, mis meil hingel on. Me peame rääkima tõtt enne, kui me püüame end lohutada. Ma tean, et siin on vanemaid – Alan ja Thao –, kes on viimase nelja kuu jooksul õppinud tundma seda rasket, vaikset ja öist leina, mis ei küsi luba, vaid lihtsalt saabub. Ma tean neid hetki, kui ruum tundub liiga tühi ja küsimused torgivad teravalt: „Kas ma oleksin saanud midagi teha? Kas midagi jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, ilma ühegi varjuta. See haigus, see pikk ja ränk teekond, see rist, mis teid on tabanud – see ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mis tahes asi, mida te tegite või jätsite tegemata. Maailmas on torme, mis tulevad väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli; ükski valvsus ei suuda neid peatada, ükski ema või isa ei saa neid oma kätega tagasi hoida. Jumal ei süüdista teid. Ja Benjamin – poiss, kes vaatas oma isa ja ema poole kogu oma puhta armastusega – ei süüdista teid kunagi. Tõstke see süü kivi oma õlgadelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus hoidis teda ja see armastus ei lõpe surmaga.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus ei räägi mitte ainult sellest, et me peame ilma märke mõistma, vaid et me peame tegema rahu ja leidma lepituse enne, kui me jõuame kohtuniku ette. Ta kutsub meid üles elama armastuses. Ja just seda tegi Benjamin oma lühikese elu jooksul. Ta oli poiss, kes soovis kogu oma südamega anda – mäletate seda hetke, kui ta unistas sellest, et anda oma väike hoiupõrsas, et aidata oma haiget onu Williamit? Ta ei otsinud kiitust, ta ei teinud sellest suurt numbrit; ta lihtsalt pakkus seda, mis tal oli, sest tema süda oli puhas. See on see vaim, mida me täna mälestame ja mille eest me täname.

Ryan, armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda iga päev, igal hetkel, kui sa vaatad kohta, kus te koos olite. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu naeratuses, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti, ja tema vaim on vaba igasugusest valust, seistes seal, kus ta näeb Jumala nägu.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Te ei ole üksi. Iga kord, kui te tunnete igatsust, tuletage meelde, et see armastus, mida te Beni vastu tunnete, on pärit Jumalast ja see kestab igavesti.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Aamen.