Püha Matteuse, apostli ja evangelisti püha

Me kõik teame seda hetke, kui lennujaama ootesaalis, keset saginat ja kohvrite klõbinat, süttib äkki kellegi silmis eriline sära. See on see pilk, mis tabab kaugusesse ilmuvat siluetti – seda Boeing 737, mille mootorite undamine on kui muusika. Benjamin Vo jaoks ei olnud lennukid lihtsalt metall ja kütus; need olid unistused, mis ootasid tiibadesse tõusmist. Ta oli poiss, kes vaatas maailma uudishimuga, mis ulatus kaugemale pilvedest, ja kelle südames oli alati ruumi „Con Chim Airlinesi“ kujuteldavatele lendudele. Täna, kui me tähistame püha Matteuse päeva, seisame me ühe teise kutse ees – kutse, mis kõlas ootamatult, keset igapäevast tööd, muutes ühe tolliametniku elu igaveseks.

Evangeelium ütleb meile: „Jeesus läks sealt edasi ja nägi meest, Matteust, tollihoones istuvat. Ta ütles talle: „Järgne mulle!” Ja Matteus tõusis ja järgnes talle.“ See on nii lihtne, nii äkiline, nii ootamatu. Matteus ei olnud ootamas suurt vaimset läbimurret. Ta istus oma laua taga, tegeledes numbrite, maksude ja argipäeva rutiiniga. Ta oli mees, keda paljud põlgasid, sest ta oli osa süsteemist, mis rõhus tema omi. Ja ometi, just seal, keset tema tavapärast elu, astus Jeesus tema juurde. Ta ei öelnud: „Muutu esmalt, siis järgne mulle.” Ta ütles lihtsalt: „Järgne mulle.”

See kutse on mõeldud ka meile. See on kutse astuda välja oma rutiinist, oma muredest ja isegi oma leinast, et vaadata Jeesuse poole. Ben oli poiss, kes oskas seda kutset kuulata. Ta ei olnud mitte ainult tark poiss, kes kodeeris GitHubis mänge ja mõistis keerulisi pilveinfrastruktuure, vaid ta oli poiss, kelle süda oli häälestatud teiste vajadustele. Mäletate seda lugu, kui ta soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas raskete tervisehädade käes? Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda märkaks või kiidaks. See oli puhas, siiras soov jagada seda, mis tal oli. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma hoolin.” See on see sama vaim, mis kutsus Matteust – vaim, mis seab armastuse kõrgemale kõigest muust.

Alan ja Thao, ma tean, et viimased kuud on olnud teile kui pikk ja kurnav lend läbi tormise taeva. Teie südamed on väsinud. Teie maja on vaiksem, kui see peaks olema. Ja ma tean, et seal, vaiksetel öötundidel, hiilib ligi see mürgine mõte: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas ma tegin midagi valesti?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, sest see on tõde, mida te peate täna uskuma: see haigus ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatuse vili. See ei olnud karistus. See oli midagi, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli, väljaspool iga inimese võimu. Jumal ei süüdista teid, ja Ben – teie armas, särav, sügava südamega poiss – ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele. Te olite ja olete parimad vanemad, keda ta võis soovida. Teie armastus ei olnud mitte kunagi puudulik; see oli Beni elu suurim kingitus.

Jeesus ütleb evangeeliumis: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” See on lohutus meile kõigile, kes me tunneme end purunenuna. Jeesus ei otsi täiuslikkust; ta otsib südant, mis on valmis järgnema. Ta istus lauda koos tolliametnike ja patustega, sest ta teadis, et just seal on vaja arsti. Ta on tulnud meie juurde, meie leina, meie küsimuste ja meie tühjuse juurde. Ta ei karda meie pisaraid. Ta ei karda meie vaikust. Ta istub meiega lauas, täpselt nii nagu ta istus Matteuse kodus.

Pauluse kiri efeslastele kutsub meid elama „kõige alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist armastuses taludes”. See on see kutse, mida Ben oma lühikese eluga kehastas. Ta oli poiss, kes oskas olla kannatlik, kes oskas olla õrn. Ta oli poiss, kes oma uudishimu ja oma naeratusega tõi valgust igasse ruumi, kuhu ta astus. Ryan, kallis poiss, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud oma venna, oma parima sõbra, oma kaaslase kõigis nendes seiklustes. Aga tea, et see side, mis teil on, ei ole katkenud. Ben elab edasi sinu südames. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa naeratad, on see Beni naeratus sinu kaudu. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Sa oled tema vend ja see side on tugevam kui surm. Ben vaatab sind ülevalt ja ta on uhke sinu üle. Ta ootab sind, et ühel päeval koos taas lennata, koos taas unistada, koos taas olla.

Meil kõigil on elus hetki, mil me tunneme end nagu Matteus tollihoones – kinni oma muredes, oma süütundes, oma argipäevas. Me arvame, et see on kõik, mis on. Aga Jeesus tuleb ja ütleb: „Järgne mulle.” Ta kutsub meid uude ellu, ellu, mis ei lõpe surmaga, vaid jätkub igavikuga. Ben on juba seal. Ta on nüüd osa sellest taevasest „Con Chim Airlinesist“, mis lendab igaviku avarustes, kus ei ole enam ööd, ei haigust ega pisaraid, vaid ainult igavene valgus. Ta on vaba. Ta on hoitud.

Ma tahan, et võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa enam, öelge: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. Teie armastus, mis on muutunud teiste aitamiseks, on see, kuidas ta elab edasi meie seas.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus „kõik on uus“. Sinu uudishimu, sinu särav mõistus, sinu õrn süda – see kõik on nüüd hoitud Jumala kätes. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.