Püha Pietrelcina piiskop Pio mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui õhtuhämaruses süttib majas üksainus lamp. See ei ole suur prožektor, mis pimestaks, vaid väike, soe valgusallikas, mis lubab meil näha oma samme, et me ei komistaks koduteel. Tänane psalm ütleb meile: „Sinu sõna, Issand, on lamp minu jalgadele.” See pilt on nii lihtne, kuid nii sügavalt inimlik. Meile meeldiks sageli saada kaarti, mis näitaks kogu meie elu teekonda – kus on kurvid, kus on tõusud, kus on orud ja kus on lõpp-punkt. Me tahame teada, miks asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad. Aga Jumal ei anna meile kaarti. Ta annab meile lambi. Ta annab meile valgust täpselt nii palju, et teha järgmine samm.

Benjamin Vo oli poiss, kes hindas selgust ja loogikat. Ta oli mees, kes juba noorena mõistis IT-infrastruktuuride keerulist ülesehitust ja nautis matemaatika täpsust. Kuid Beni elus oli midagi veelgi säravamat kui tema briljantne mõistus: see oli tema südame lihtsus. Mäletate seda lugu, kui ta soovis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit, kes oli raskelt haige? Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda märkaks või kiidaks. See oli puhas, siiras, lapsemeelne soov – pakkumine, mis tuli sügavalt ja ootamatult. Ta ei purustanud seda põrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit; ta lihtsalt pakkus. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma hoolin.” See on see sama valgus, millest psalm räägib – teha head, ilma et peaks seda kuulutama, armastada, ilma et peaks seda nõudma.

Tänane evangeelium räägib meile Jeesusest, kes saadab oma jüngrid teele. Ta annab neile väga karmi korralduse: „Võtke teekonnale kaasa mitte midagi: ei saua, ei pauna, ei leiba, ei raha.” Kujutage seda ette. Nad pidid minema täiesti tühjade kätega. Nad pidid usaldama, et see, mida nad vajavad, tuleb neile vastu – inimeste külalislahkusest, Jumala ettehooldusest. See on radikaalne usaldus. See on usaldus, mida me kõik peame õppima, eriti siis, kui meie enda „paunad” on tühjad ja meie südamed rasked.

Alan ja Thao, ma tean, et teie südamed on praegu kui see tühjaks jäänud paun. Teie maja on vaiksem, kui see peaks olema. Ja ma tean, et seal, vaiksetel öötundidel, hiilib ligi see mürgine mõte: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas ma tegin midagi valesti?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, sest see on tõde, mida te peate täna uskuma: see haigus ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatuse vili. See ei olnud karistus. See oli midagi, mis tuli väljastpoolt, nagu torm, mida keegi ei saa peatada. Te olite ja olete Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema elu valgus. Tõstke see süükoorem oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele. Jumal ei süüdista teid ja Ben, teie armas, särav, sügava südamega poiss, ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid.

Meie esimene lugemine Õpetussõnadest ütleb: „Kaks asja ma palun sinult, ära keela mulle enne, kui ma suren: hoia eemal minust pettus ja valelikud sõnad; ära anna mulle vaesust ega rikkust, toida mind mulle määratud leivaga.” See on palve, mis on täis alandlikkust. See on palve, mis tunnistab, et kõik on Jumala käes. Ben, kes oli nii tark ja nii uudishimulik, mõistis seda sisimas. Ta ei otsinud maailma rikkust; ta otsis ühendust, ta otsis armastust, ta otsis seda „leiba”, mis toidab hinge. Tema „Con Chim Airlinesi” visioonid ja tema armastus lennukite vastu ei olnud lihtsalt hobi; see oli tema viis unistada suurelt, vaadata taeva poole, otsida seda, mis on üleval.

Ryan, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud venna, kes oli sinu jaoks nii palju enamat kui lihtsalt kaaslane – ta oli su parim sõber, su kaaslane unistustes ja mängudes. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab külvata lootust. Ben elab edasi sinu tegudes, sinu lahkuses, sinu naeratuses. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled teiste vastu hea, on see Beni pärand, mis elab läbi sinu. Sa oled tema vend ja see side ei ole katkenud. See on tugevam kui surm, sest see on rajatud armastusele, mis pärineb Jumalalt.

Meil kõigil on elus hetki, mil me tunneme end nagu jüngrid, kes saadetakse teele ilma varudeta. Me tunneme end ebakindlalt, me tunneme end abitult, küsides: „Issand, kuidas ma saan edasi minna?” Aga Jeesus kutsub meid täna usaldama. Ta ei kutsu meid sisse, et meile vastuseid anda – ta kutsu meid sisse, et meiega koos olla. Ta kutsub meid oma perekonda, kus me võime leinata, kus me võime küsida, kus me võime nutta – ja kus me võime tunda, et meid on hoitud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. See on viis, kuidas te hoiate teda elus ja kuidas te ise saate elada edasi.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus „kõik on uus”. Sinu uudishimu, sinu särav mõistus, sinu õrn süda – see kõik on nüüd hoitud Jumala kätes. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.