Kahekümne seitsmes pühapäev aastases ajas

Me kõik teame seda hetke suvel, kui maasikas on oma küpsuse saavutanud, aga vihmapiisad on lehed songinud ja maa tundub äkki raske ja tumm. Mõelge ühele pildile: väikese poisi käsi, kes hoiab ema peopesa, kui nad astuvad mööda elavat tänavat, uurides kõike seda, mida maailm neile pakub – linde, puid, mööduvaid autosid, ja seda suurt, lõputut taevast üleval. Benjamin Vo ei vaadanud maailma kunagi niisama möödaminnes. Tema jaoks oli igas asjas peidus midagi enamat, midagi uut, mida uurida. Mõelge tema salajastele joonistustele, pikkadele koodiridadele ja sellele lõputule naeratusele, millega ta kuulas lugusid või rääkis oma unistustest. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema maine teekond jõudis oma vaikse lõpuni, seisame me siin ja vaatame omaenda südame aeda, mis tundub äkki nii tühi, kus tuul puhub läbi lagedate ridade ja küsimused ootavad vastuseid, mida me kohe ei leia.

Tänane esimene lugemine prohvet Jesajast viib meid otse aeda – viinamäkke, mille omanik on teinud kõik, mis võimalik. Ta on kaevanud maa, korjanud ära kivid, ehitanud valvetorni ja istutanud parimad viinapuud. Ta on oodanud magusaid viinamarju, aga saanud kibedaid metsvinamarju. See pilt on valus, sest see räägib ootusest, mis ei täitu nii, nagu meie seda mõistame. Me tahame elult head vilja, me tahame tervist, päevi, mis kestavad aastakümneid, ja tulevikku, mis on kindel. Aga mõnikord on elus hetki, kus me seisame keset seda aeda ja näeme, et saak ei ole selline, nagu me lootsime. Me tahame küsida koos Jesajaga: „Miks? Mis jäi tegemata? Miks on kivid alles seal, kus peaks olema viljakus?“ See on aus küsimus, mida me ei pea varjama.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames rasket ja vaikset koormat. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see teekond, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega midagi, mida te tegemata jätsite. Haigus ja katsumused selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis üle maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki kodus. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi.

Mõelge sellele hetkele, kui viieteistkümneaastane Ben, vaadates oma onu Williami rasket katsumust, ütles oma vanematele, et ta on valmis andma ära oma terve hoiupõrsa sisu, et aidata. Ta ei lõhkunud seda puruks, ta ei teinud sellest suurt numbrit – ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba täis puhast ja tingimusteta armastust. See oli armastus, mida te olete tema sisse kasvatanud. Ja see armastus ei kao kuhugi. Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda, kuidas sa vaatad neid mälestusi ja neid ühiseid hetki. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu naeratuses, sinu lahkuses, sinu elus.

Ja siis astub evangeeliumis esile Jeesuse tähendamissõna viinamäe viimsetest rentnikest ja sellest nurgakivist, mille ehitajad hülgasid, kuid millest sai hoone alus. See ongi see pöördepunkt. Meie silmad näevad hüljatust, purunenud seinu, tühja kohta laua ääres. Aga Jeesus vaatab sama aeda ja näeb midagi muud. Ta näeb kivi, mis on ülendatud. Ta näeb tulevikku, mida surm ei suuda hävitada. Ben on nüüd seal, kus viinamarjad ei kuiva enam kunagi, kus ei ole enam haigust ega ootamist, vaid kus ta on jõudnud koju, päriselt koju. Ta vaatab alla ja sosistab oma hella häälega: „Ärge muretsege, ma olen hoitud, ma olen valguses.“

See ei tähenda, et lein kaoks või et valu ei teeks haiget. Jumal ei käsi meil teeselda, et kõik on korras. Jeesus ise nuttis Laatsaruse haual; Ta teab, mida tähendab kaotada keegi kallis. Aga Ta kutsub meid vaatama kõrgemale. Ta kutsub meid usaldama, et ükski heategu, ükski puhas mõte, ükski unistus ei lähe kaduma. Mõelge sellele veekaevule, mis on rajatud tema mälestuseks seal kaugel – vesi, mis voolab ja annab elu teistele, täpselt nagu Beni süda soovis. Tema nimi on seotud eluga, mitte surmaga.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja ruum tundub vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt vaikselt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse nimel, mida Ben kandis. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.