Püha Frances Xavier Cabrini, neitsi mälestuspäev

Me kõik oleme näinud seda hetke, kui lennukirada kaob silmapiiri taha, kui masin, mis kaalub tonne, tõuseb kergusega õhku, justkui trotsides raskusjõudu ennast. Benjamin Vo oli poiss, kes vaatas taevasse ja ei näinud seal mitte ainult õhuvoolusid, vaid kutset. Ta oli poiss, kes ehitas oma unistuste lennufirma – „Con Chim Airlinesi“ – ja kelle jaoks iga koodirida, iga matemaatiline võrrand ja iga lennukimudel oli viis mõista maailma sügavamat korda. Ta oli poiss, kes oma uudishimuga avas aknaid sinna, kuhu teised vaatasid vaid põgusalt. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“

Kuid täna, kui me loeme püha Johannese teist kirja, seisame me millegi palju nõudlikuma ees. Ta kirjutab: „See on armastus, et me käime tema käskude järgi.“ See ei ole koorem, vaid kompass. See on kutse jääda tõe sisse. Ja mis on see tõde? See on see, et me ei jää siia maailma igaveseks. Me oleme teel. Benjamin, meie armas poiss, oli oma lühikese, kuid särava elu jooksul juba teel – ta oli rändur, kes nägi maailma, kes tundis rõõmu igast uuest linnast, igast uuest lennujaamast, kuhu ta koos oma perega jõudis.

Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba viis kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib täna väga tõsistest asjadest. Ta räägib päevadest, mil kõik näib tavaline – süüakse, juuakse, abiellutakse, ehitatakse – ja siis, ootamatult, muutub kõik. „Kes püüab oma elu hoida, kaotab selle, aga kes selle kaotab, päästab selle.“ See on evangeeliumi paradoks. See on see koht, kus me peame peatuma. Meie maailmas, kus me tahame kõike kontrollida, kõike plaanida, kõike kindlustada, tundub see sõnum peaaegu võimatu. Kuidas me saame „kaotada“ oma elu? See ei tähenda loobumist, vaid usaldamist. See tähendab, et me anname oma kontrolli, oma hirmud ja oma valu Jumala kätte. Benjamin, kes oli nii tark, nii analüütiline, kes mõistis pilvetehnoloogiat ja keerulisi süsteeme, oli oma südames sügavalt usaldav. Ta oli see poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli haige. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, kuid see pakkumine – see valmidus anda ära kõik, mis tal oli – see ongi see „elu kaotamine“ Kristuse pärast. See on armastus, mis ei hoia midagi endale.

Ja see armastus voolab ikka veel. See ei jäänud pidama tema lahkumisega. See elab edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kosutab neid, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata, täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab andma. Need on vaiksed teod, tehtud armastusest, mis ei tunne piire. Ben elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas.

Ryan, minu kallis poiss, kas sa kuuled? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea seda: side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.