Kahekümne seitsmenda nädala reede tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui pilk eksib lennujaama terminalis aknale, jälgides, kuidas hiiglaslik Boeing 737 tõuseb graatsiliselt maapinnast, jättes maha kõik raskuse ja suundudes sinna, kus taevas on lõputu. Benjamin Vo jaoks polnud lennuk lihtsalt masin; see oli unistus, võimalus, kutse kõrgemale. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud sellesse vaiksesse, pühendunud rituaali, mida nad kutsusid «lennukite vaatlemiseks». Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis haaras maailma loogikast ja pilvepiiri tehnoloogiast, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda unistama oma lennufirmast, «Con Chim Airlinesist». Ta rääkis sellest naeratades, giggeldades, justkui oleks maailm üks suur, avastamist ootav ime. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema enda elulend jõudis oma vaikse maandumiseni igavikus, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski koodirida, mida Ben kunagi kirjutas.

Tänane esimene lugemine viib meid apostel Pauluse kirja galaatlastele. Paulus kirjutab: „Realiseerige, et need, kellel on usk, on Aabrahami lapsed.“ Ta räägib õnnistusest, mis ulatub üle piiride, üle aegade, otse meie südametesse. Ta räägib sellest, kuidas Kristus sai meie eest needuseks, et Aabrahami õnnistus võiks saada meie omaks. See on sügav ja saladuslik mõte: et kõik see, mis tundub meile risti ja kannatusena, on läbi imbunud Kristuse lunastusest. See ei ole abstraktne teoloogia. See on elu. See on see kindlus, et kui me oleme usus seotud Jumalaga, ei ole ükski meie samm, ükski meie pisar ega ükski meie kaotus ilma tähenduseta. See on hoitud Jumala igaveses mälus.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märgatamatuks?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist, mida te olete kandnud – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega midagi, mida te tegemata jätsite. Haigus ja kannatused selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki lennujaamades ja kodus. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kunagi kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi. Jumal ei ole teid hüljanud, Ta on teiega just selles valus.

Vaadake nüüd evangeeliumi. Jeesus ajab välja deemoni ja mõned süüdistavad Teda, öeldes, et Ta teeb seda kurjuse väega. Jeesus vastab: „Kui aga mina ajan deemoneid välja Jumala sõrmega, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde.“ See on meie pöördepunkt. Jeesus toob Jumala riigi keset meie segadust, keset meie süüdistusi, keset meie leina. Ta räägib „tugevast mehest“, kes valvab oma lossi, ja „kellestki tugevamast“, kes tuleb ja võidab. See tugevam on Kristus. Ta on võitnud surma ja pimeduse. Ta on see, kes hoiab Beni – ja kes hoiab teid.

Ja siis see pilt tühjast majast, mis on pühitud ja korras, kuid kuhu naasevad vaimud. See on hoiatus meile kõigile: hoida oma süda täidetuna. Kuidas? Täites seda armastusega. Mõelge Benile. Ta oli poiss, kes tahtis anda oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit. Ta ei teinud seda teatraalselt, ta ei lõhkunud oma hoiupõrsast – ta lihtsalt pakkus. See oli tema viis öelda: „Ma armastan, ma hoolin.“ See armastuse pakkumine ongi meie „kodu“ täitmine Jumala valgusega. Iga heategu, iga vaikne palve, iga mälestus, mida me hoiame, on kui valguse süütamine, mis ei lase pimedusel tagasi tulla.

Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben naeratas oma hella naeratusega. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus. Sa oled tema vend ja see side on igavene. Ära karda olla see, kes sa oled, sest sinus elab edasi osa sellest valgusest, mida Ben maailma tõi. Ta on sinuga igal sammul, kui sa vaatad taevasse ja mõtled lennukitest, kui sa unistad suurelt, kui sa oled lihtsalt sina ise.

Me ei saa alati aru, miks mõned elud on nii lühikesed, miks mõned tähed kustuvad enne, kui nad on oma täies hiilguses säranud. Aga me teame, et Jumal on „hoolas oma lepingus“. See tähendab, et Ta ei unusta. Ta ei unusta Beni, Ta ei unusta teid. Ta hoiab kõike, mis on ilus, kõik, mis on puhas, kõik, mis on tõeline. See „Con Chim Airlines“ – see unistus lendamisest – on nüüd leidnud oma kodu seal, kus tuul ei vaibu kunagi ja kus Ben on vaba igast valust.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja ruum tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt need lihtsad sõnad: „Issand, Sa oled tugevam kui surm. Ma usaldan Sulle oma poja.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse mälestuseks, mida Ben kandis. Las see headus, mis elab teie südames, räägib sellest, et armastus on tugevam kui surm. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.