Püha Siimona ja Juuda, apostlite püha

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame vana, tugevat ehitist – olgu see katedraal või vana kivimaja –, ja me imestame selle vundamendi üle. Need nurgakivid, mis on maetud sügavale maa sisse, kannavad kogu seda raskust, mida me näeme enda kohal kõrguvat. Apostel Paulus kirjutab täna efeslastele sõnad, mis kõlavad nagu lohutus ja kutse üheaegselt: „Te ei ole enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ Ta räägib meile, et me oleme ehitatud apostlite ja prohvetite aluskividele, ning et Kristus ise on see nurgakivi, mis hoiab kõike koos. See on pilt, mis ulatub kaugemale ajast ja ruumist. See on pilt, mis ulatub taevasse.

Benjamin Vo oli poiss, kelle elu oli nagu see nurgakivi – kindel, puhas ja täis sära. Mõelge ühele pildile: Ben seisab koos oma isa ja noorema venna Ryaniga hiiglasliku SpaceX raketi ees, mis ulatub selgesse sinisesse taevasse. Nad on seal koos, maskid ees, kuid nende silmis on see eriline side, mis ühendab perekonda. See rakett, mis sirutub tähepoole, oli Beni jaoks midagi enamat kui lihtsalt inseneritöö; see oli tema uudishimu, tema „Con Chim Airlinesi“ unistus, tema soov lennata kõrgemale ja näha kaugemale. Ta oli poiss, kes ei vaadanud maailma kui tühipaljast paika, vaid kui Jumala loodud imet, mida tuleb uurida, mõista ja armastada. Ta kandis endas seda loomulikku tarkust, mis ei tulnud mitte aastatest, vaid tema suurest ja avatud südamest.

Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, et Alan ja Thao, te kannate endas seda rasket vaikust, mis on jäänud nelja kuu tagusest ajast. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Haigus on kui see torm, mis tabab puid valimatult, sõltumata sellest, kui hästi me nende eest hoolitseme. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Te olete olnud kohal igal sammul, igas hingetõmbes. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest, kuhu kuulub ka Ben.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus läheb mäele palvetama. Ta veedab terve öö Jumala ees. Miks? Sest Ta teadis, et enne kui Ta valib oma apostlid, peab Ta olema ühenduses Isaga. Ta valib kaksteist meest – Simon, Andreas, Jaakobus, Johannes... Ta valib nad, et nad oleksid Tema lähedal. See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jeesus ei vali neid, sest nad on täiuslikud. Ta valib nad, et nad võiksid olla Tema „tempel“, Tema „elukoht Vaimus“. Ja täpselt nii on ka Beniga. Ta on nüüd osa sellest taevasest „kaheteistkümnest“, sellest suurest pilvest, mis ümbritseb meid. Ta ei ole enam haige, ta ei ole enam väsinud. Ta on täielikult vaba, nagu ta ütles oma isale ühes unes: „Ba ơi, test nào con cũng qua hết. Con tự thở được bình thường mà...“ Ta on nüüd seal, kus ta hingab Jumala elu täiel rinnal. Ta on vaba, ta on terve, ta on kodus.

Benjamin oli poiss, kes oskas anda. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. See on see viljakus, mis ei sõltu aastatest, vaid südame suurusest. See on see „nurgakivi“ vaim, millest Paulus räägib – armastus, mis ehitab üles, mitte ei lammuta. See Beni armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. See on see, kuidas ta endiselt elab, endiselt annab, endiselt hoolib.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Te olete ehitatud apostlite ja prohvetite aluskividele, ja Kristus Jeesus ise on nurgakivi.“ See nurgakivi ei liigu paigast. Ta hoiab teie perekonda koos ka siis, kui kõik tundub murenevat. Ta on teie tugevus.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.