Kolmekümnes pühapäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui seisame tühja toa lävel või vaatame riiulis olevat eset, mis kuulus kellelegi, keda me enam siin ei näe. See on vaikne, peaaegu nähtamatu valu, mis võib pugeda igasse südamesse. See on valu, mis ei küsi luba, vaid saabub ootamatult, justkui tuul, mis puhub läbi avatud akna. Täna, siin pühakirja valguses, me ei püüa seda valu peita, vaid me toome selle Jumala ette, kes on meie kalju ja kindlus.

Vaadake seda pilti – Benjamin Vo, poiss, kelle uudishimu oli sama piiritu kui taevas ise. Mõelge ühele mälestusele: Ben, kes istub oma isa kõrval lennujaamas, jälgides lennukite maandumist ja õhkutõusmist. Ta ei vaadanud neid masinaid kui lihtsalt metalli ja kütust; ta vaatas neid kui insenerikunsti saavutusi, kui võimalusi ühendada maailma. Ta naeratas, kui ta rääkis oma unistusest luua lennufirma nimega „Con Chim Airlines“. See naeratus, see sära tema silmis, kui ta rääkis tulevikust, oli märk tema elujaatavast vaimust. Ta oli poiss, kes armastas elu, kes armastas oma peret ja kes elas oma lühikese aja jooksul nii, et see armastus jättis sügava jälje kõikidesse, kes teda tundsid.

Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame rääkida lootusest. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et kui te vaatate oma kodu, kui te näete neid tühje kohti, kus Beni naeratus ja tema tarkus kunagi elasid, tunnete te valu, mida on raske kanda. Ma tahan, et te kuuleksite täna ühte tõde: Jumal ei ole teid hüljanud. See rist, mida te kannate, ei ole märk sellest, et olete midagi valesti teinud. See ei ole karistus. See ei ole teie hooletus, teie tegemata töö või mõni salajane viga. Maailmas on torme, mida ükski radar ei näita ja mille eest ükski valvsus ei suuda kaitsta. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus vastab küsimusele, mis on kõige suurem käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega, kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega... Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ See on lihtne, kuid ometi nii raske. See on kutse elada armastuses, hoolimata sellest, kui raske on tee. Ja just seda tegi Benjamin oma eluga. Ta oli poiss, kes oli juba õppinud andma. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. See on see vaim, mida me täna mälestame ja mille eest me täname. Tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, nagu see vesi, mis voolab sellest kaevust, mille te olete tema nimele pühendanud.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et kõik need ühised unistused tunduvad nüüd teistsugused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu kõrval, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, mis lendab kõrgemal, kui ükski inimene suudab ehitada. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel, on see, kes hoiab Beni ja hoiab ka teid. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See on Jumala tõotus, mis on kindlam kui ükski maapealne kindlustus.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi, nagu naeratus kellelegi, kes tundub kurb, või väike heategu. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas te ehitate silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.