30. nädala esmaspäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui näeme kedagi, kes on kaua aega midagi kandnud – olgu see koorem seljas või raskus südames, mis on muutnud tema rühti. Täna, evangeeliumis, kohtame me naist, kes on kaheksateist aastat olnud küüru vajunud. Ta ei saanud ennast sirgu ajada. Ta elas vaadates maapinda, vaadates tolmu, vaadates omaenda kannatust. Ta oli seal, sünagoogis, kuid tema keha rääkis lugu, mida paljud meist tunnevad: loo sellest, kuidas elu võib meid painutada, kuidas aastatepikkune valu võib muuta meie vaatevälja kitsaks ja raskeks.

Benjamin Vo oli poiss, kelle vaateväli oli alati suunatud kõrgustesse. Ta ei olnud küüru vajunud; ta oli sirge, uudishimulik, alati vaatamas pilvede poole, jälgimas lennukite trajektoore. Ta oli nagu see puu, millest psalm räägib – istutatud voolava vee äärde, kelle lehed ei närtsi. Mõelge ühele pildile: Ben seisab avatud lennuväljal, käed laiali nagu tiivad, vaadates taevasse. See oli tema olemus – tahtmine lennata, tahtmine näha kaugemale, tahtmine mõista maailma inseneritööd ja Jumala loodud avarust. Ta oli poiss, kes oma «Con Chim Airlinesi» unistustes ei näinud mitte ainult lennukeid, vaid võimalust ühendada inimesi, tuua rõõmu ja luua midagi, mis tõuseb kõrgemale maapealsest raskusest.

Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame rääkida lootusest. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Haigus on kui see torm, mis tabab puid valimatult, sõltumata sellest, kui hästi me nende eest hoolitseme. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus näeb seda naist. Ta ei möödu temast. Ta kutsub ta enda juurde. „Naine, sa oled vaba oma vaevusest.“ Ta ei küsi, kas on hingamispäev. Ta ei küsi, kas on õige aeg. Ta näeb valu ja Ta tegutseb. Ta paneb oma käed tema peale ja see naine, kes oli kaheksateist aastat vaadanud maad, tõuseb sirgu. Ta näeb nüüd taevast. See on see hetk, kui Jumala valgus tungib läbi meie pimeduse. Jeesus ütleb, et see tütar tuli vabastada. Ta ei ole karistatud. Ta on Jumala tütar.

Benjamin oli poiss, kes oskas anda. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. See oli viljakus, mis ei sõltu aastatest, vaid südame suurusest. Ja see viljakus jätkub. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud. See on elav vesi, mis toidab teisi, täpselt nagu Ben toitis oma armastusega teid. See on Beni vaim – ta ei ole enam küüru vajunud, ta on sirge, ta on vaba, ta on taevas.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Elage armastuses, nõnda nagu Kristus on meid armastanud.“ See on teie kutsumus. See on Beni pärand.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.