Kaheksateistkümnes pühapäev tavalisel ajal

Me kõik tunneme seda õhtust hetke, mil viimased päikesekiired kaovad toanurgast ning kätte jõuab aeg, mil maja jääb liiga vaikseks. Mõelge ühele pisikesele, elavale pildile: poiss, kes istub koduse laua taga, silmad säramas ja naeratus huulil, rääkides oma suurest unistusest rajada lennufirma, mida ta kutsus kergel ja rõõmsal meelel „Con Chim Airlinesiks“. Selles poisis, Benjamin Vos, oli haruldane kokkupuude kahe maailma vahel. Ühelt poolt oli tal terav, loogiline ja särav mõistus, mis uuris pilvepiiri tehnoloogiat ja koodiridu juba ammu enne oma eakaaslasi; teiselt poolt aga kandis ta endas sügavat, pehmet ja hella südant, mis armastas oma perekonda ilma igasuguse tingimuseta. Kolm kuud on möödas ajast, mil tema elulend astus igavikku, ja me seisame siin, vaadates omaenda südame lennurajale, mis näeb välja nii tühi ja vaikne. Küsimused, mis öösel patja puudutavad, ei küsi luba – nad tulevad oma raskusega.

Tänane esimene lugemine prohvet Jesajalt viib meid aga täiesti teise reaalsusesse, otse tuleviku ja igaviku pidusöögi lävele. Jesaja maalib meie ette pildi mäest, kus Issand ise valmistab pidusöögi kõigile rahvastele – pidusöögi parimatest roogadest ja puhtast veinist. Kujutage ette seda tõotust: „Issand Jumal pühib pisarad igalt palgelt.“ See ei ole pelgalt kauge prohvetlik sõna. See on tõotus, et see valu, mida me praegu kanname, ei jää viimaseks sõnaks. Jesaja räägib sellest, kuidas Issand neelab surma ära igaveseks. Benjamin elas oma viisteist aastat selle lootuse varjus, isegi kui ta seda sõnadega ei seletanud. Ta oli poiss, kes ei kartnud proovida, kes uskus, et püüdmine on see, mis loeb, olgu siis spordiväljakul või lennujaama terminalides rännates koos oma „täiusliku neljaga“ – emme, issi ja noorema venna Ryaniga.

Ma tahan rääkida teile nüüd millestki väga õrnas kohas, ilma ühegi kiirustamiseta. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad oma südames rasket, vaikset ja vahel piinavat kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja mõtted keerlevad küsimuste ümber: „Kas kuskil jäi midagi tegemata? Kas ma oleksin saanud midagi muuta või ära hoida?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see pikk ja raske teekond, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega mis tahes asi, mida te jätsite tegemata. Haigus ja raskused selles murtud maailmas ei tule kunagi selleks, et kedagi karistada, ega tulene sellest, et keegi oleks teinud midagi valesti. On haigusi ja torme, mis tulevad täielikult väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli – ükski valvsus maailmas ei oleks saanud seda ära hoida, ja see ei tulnud ühestki hoolitsusest ega selle puudumisest. Tõstke see kivi oma õlgadelt maha. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta jagas igapäevast leiba, lugusid ja soojust. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te pole kunagi pidanud kandma. Te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Vaadake nüüd evangeeliumi. Jeesus räägib tähendamissõna kuningast, kes teeb oma pojale pulmapeo. Kutsutud ei tulnud – ühed läksid oma põllule, teised oma äri ajama, mõned isegi kohtlesid saadikuid halvasti. Ja siis ütleb kuningas oma teenritele: „Minge teede ristmikule ja kutsuge peole kõik, keda leiate, kurjad ja head.“ Aga pange tähele seda ühte meest, kes astub sisse ilma pulmarõivata. Kuningas küsib temalt: „Sõber, kuidas sa tulid siia ilma pulmarõivata?“ Ja mees jääb tummaks. See on koht, mis paneb meid peatuma. See ei räägi sellest, et me peame ise olema täiuslikud või et meil peab olema midagi uhket ette näidata. Pulmarõivas on armastus, on armu kingitus, mille Jumal ise meile selga paneb, kui me laseme end Tema headusel puudutada.

Mõelge Benile ja sellele vaimule, mida tema kandis. Mäletate seda lugu, kui ta – vaid viieteistaastasena, täiesti omal algatusel – ütles oma vanematele, et on valmis andma oma kogu hoiupõrsa sisu oma onu Williami abistamiseks, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda, ta ei teinud sellest suurt vaatemängu; ta lihtsalt pakkus. Selles pakkumises oli midagi niivõrd puhast – poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, et aidata teist. Ta ei pidanud seda tegema, tema onul oli kindlustus ja hoiupõrsas jäi terveks, aga see pakkumine ise elab edasi. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis, kes kandis endas Taeva riigi pulmarõivast: puhtust, hoolimist ja soovi kanda teiste koormat.

Ryan, minu armas poiss, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Ma tean, mis tähendab vaadata tühja kohta enda kõrval, meenutada neid hetki, kui te olite koos, unistades lennukitest, tulevikust või jagades neid vaikseid koduseid õhtuid, mil issi rääkis oma lugusid, mida Ben kuulas nii, nagu need oleksid päris. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu südames, sinu naeratuses ja su headuses. Hoia kinni nendest mälestustest, sest need on päris ja need on igavesed.

Jumala arm ei lõpe hauaga. See ulatub sinna, kus Ben on nüüd – poiss, kelle unistused ei katkenud, vaid said tiivad taevases kojas. Ja kui me mõtleme kõigile neile, kes praegu kannatavad – teistele lastele, kes võitlevad haigustega, ja igale perele, kes kannab rasket risti –, siis me teame, et Jumal on nendega. Ta ei jäta kedagi pimedusse.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, lihtsa asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja tuba tundub liiga vaikne, ärge tõrjutke seda eemale. Öelge vaikselt: „Issand, sa tead.“ Ja tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, puhta armastuse mälestuseks. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame seda õrna naeratust oma südametes, kuni me kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.