Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik oleme näinud seda hetke lennujaama ootesaalis. Inimesed istuvad, pilgud naelutatud ekraanidele, oodates väljumist, oodates saabumist, oodates märki, et on aeg liikuda. See on ootamise aeg. See on aeg, mil me ei kontrolli täielikult oma saatust, vaid oleme usaldanud end teise kätte – lennufirma, piloodi, graafiku kätte. Benjamin Vo oli poiss, kes tundis seda ootamist ja seda lendamist paremini kui keegi teine. Ta oli poiss, kes ehitas oma unistuste lennufirma, „Con Chim Airlinesi“, ja kelle jaoks iga koodirida, iga matemaatiline võrrand ja iga lennukimudel oli viis mõista maailma sügavamat korda. Ta oli poiss, kes vaatas taevasse ja nägi seal mitte tühjust, vaid kutset. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul avas aknaid sinna, kuhu teised vaatasid vaid põgusalt. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“
Kuid täna, kui me loeme evangeeliumi talendidest, seisame me millegi palju nõudlikuma ees. Peremees annab oma sulastele kätte oma vara ja läheb reisile. Ta ei anna neile mitte lihtsalt ülesannet, vaid ta usaldab neile osa oma olemusest, osa oma rikkusest. Ja siis ta läheb ära. Ta jätab nad ootama. Ta jätab nad vastutama. Ja me teame, mis juhtub. Üks sulane, kartusest ja hirmust pimestatud, kaevab oma talendi maa sisse. Ta peidab selle. Ta arvab, et nii on see turvaline. Ta arvab, et nii ta ei saa eksida. Kuid ta eksib rängalt, sest ta ei mõistnud oma peremehe südant. Ta ei mõistnud, et see talent ei olnud koorem, mida peita, vaid seeme, mis pidi kasvama.
Benjamin ei olnud selline poiss. Ta ei peitnud oma andeid. Ta ei maetud oma säravat mõistust maa sisse. Ta oli poiss, kes jagas oma uudishimu, oma naeru, oma unistusi. Mõelge sellele ühele väikesele, kuid nii kõnekale hetkele tema elust. Ta oli viieteistkümneaastane, kui ta tuli oma vanemate juurde ja pakkus oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kes oli rängalt haige. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli juba olemas. Kuid see pakkumine ise... see valmidus anda ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda – see ongi talendi kasutamine. See on armastus, mis ei hoia midagi endale. See on armastus, mis paneb oma talendid ringlema, et need tooksid vilja teiste elus.
Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba viis kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.
Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Peremees ütleb neile, kes olid ustavalt toiminud: „Tule, saa osa oma isanda rõõmust!“ See ei ole tasu töö eest. See on kutse osadusse. See on kutse istuda lauda koos Temaga. Ja just siin, selles kutses, peitub meie lootus. Benjamin on nüüd seal. Ta on jõudnud sinna, kus „Con Chim Airlines“ ei pea enam muretsema lennuplaanide ega maandumisradade pärast. Ta on jõudnud sinna, kus ta on osa sellest suurest, igavesest rõõmust. Ta on seal, kus ta ootab teid. Ja see, et ta on seal, tähendab, et teie kodu on nüüd avardunud. See ei ole enam vaid siin, maa peal, vaid see ulatub Taevani.
Ryan, minu kallis poiss, kas sa kuuled? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea seda: side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.
Ja see armastus voolab ikka veel. See ei jäänud pidama tema lahkumisega. See elab edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kosutab neid, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata, täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab andma. See on märk sellest, et Beni armastus ei ole kadunud. See elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas. Need on vaiksed teod, tehtud armastusest, mis ei tunne piire. Ben elab edasi igas heas teos, mida te teete tema mälestuseks.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.