Kahekümne viienda nädala laupäev tavalisel ajavahemikul

Me kõik teame seda hetke, kui hommikune valgus langeb läbi akna kuskile lauale, kus seisab pooleldi joodud klaas või mõni lapselik asi – näiteks väike roheline kaustik või lennukikaart. Need on tavalised asjad. Nad ei räägi midagi suurt. Nad lihtsalt on seal. Ja ometi, just need pisikesed argised detailid on sageli need, mis meid kõige sügavamalt tabavad, tuletades meelde kedagi, keda me enam ei näe, aga keda me ei unusta kunagi. Tänane Koguja raamat räägib meile ajast: ajast, mil me rõõmustame, ja ajast, mil me vaatame, kuidas päike tuhmub. Koguja ei püüa seda ilu ja kurbust ilustada. Ta viib meid otse sinna, kus eluhõng pöördub tagasi Jumala juurde, kes selle andis.

Vaadake seda pilti tänasest lugemisest: hõbedane nöör on katkenud, kuldne kauss on purunenud. Need on haura kujutised inimelust. Me ehitame oma plaane, me vaatame maailma – täpselt nii, nagu Benjamin Vo vaatas oma arvutiekraane, lennukeid, pilveinfrastruktuure ja kõike seda tohutut teadmist, mida ta viieteistkümneaastase poisina endasse ammutas. Ben oli poiss, kelle jaoks maailm oli avatud raamat. Mäletate, kuidas ta rääkis oma unistusest luua lennufirma, mida ta kutsus nimega „Con Chim Airlines”? Ta naeratas ja gigerdas alati, kui ta sellest rääkis. See ei olnud lihtsalt mäng. See oli tema vaimu lend, tema uudishimu, tema soov puudutada taevast. Ja siis, kolm kuud pärast seda, kui tema maine lend lõppes, seisame me siin ja vaatame samu lennukikaarte, mida tema sõbrad toovad, ja me tunneme, et see nöör katkes liiga vara.

Enne kui me läheme lohutuse juurde, peame ütlema välja selle, mis paljudel kurgus kinni on. Meie seas on vanemaid ja lähedasi – Alan ja Thao, ma tean seda –, kes on kandnud rasket, vaikset süükoormat. Te küsite endalt vaiksetel öötundidel: „Kas ma tegin midagi valesti? Kas ma oleksin pidanud midagi märkama? Kas see oli minu süü?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus ja see katsumus ei olnud teie süü. Haigused ei tule selleks, et kedagi karistada, ega sellepärast, et keegi jätsid midagi tegemata. See tuli väljastpoolt, see on osa sellest langenud maailmast, mis on väljaspool meie kontrolli. Te ei jätnud midagi vahele. Te olite Beni jaoks maailma parimad vanemad. Jumal ei süüdista teid, ja kallis Benjamin ei süüdista teid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete täna vabad.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus ütleb oma jüngritele keset rahvahulga imestust: „Pange tähele seda, mis ma teile ütlen: Inimese Poeg antakse inimeste kätesse.” Jüngrid ei saanud sellest aru. See tähendab, et Jumala teed ei käi alati mööda sirget rada, mida me ise joonistaksime. Jeesus ei hoia kannatust meist eemale; ta astub sellesse sisse. Ta võtab selle vastu. Kui Benjamin tahtis kord omal algatusel – ilma et keegi oleks palunud, ilma et ta oleks midagi lõhkunud või suurt numbrit teinud – anda oma viimased säästud oma haige onu Williami heaks, siis see oli peegeldus sellest armastusest, mida Jeesus ise meile õpetab. See oli poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, teise heaks. See on see armastus, mis ei sure.

Ryan, ma tean, mida sa tunned. Sa oled kaotanud venna, kes oli su parim sõber ja kaaslane. See tühjus toas on reaalne. Ära karda seda. Ben elab edasi sinu sügavas südames ja sinu tegudes. Iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa meenutad tema naeratust, on Ben sinuga.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa üheainsa asja. Kui te lähete siit uksest välja, öelge endale: „Issand, me anname oma poja Sinu kätte.” Ja siis tehke midagi head ja vaikset kellegi heaks, kellel on raske – ilma et keegi seda märkaks. See on Beni vaim, mis elab edasi. Benjamin Vo, kallis poeg, puhka Jumala rahus, kuni me kohtume seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Aamen.