Neljapäev, 25. nädal tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui seisame vana raamatu ees või vaatame peeglisse ja äkki tabab meid mõte, et kõik see on juba olnud. See on see kummaline, vahel isegi kõhedust tekitav tunne, millest räägib tänane Koguja raamat: „Ei ole midagi uut päikese all.” See on maailm, kus põlvkonnad tulevad ja lähevad, kus tuul puhub oma ringe ja jõed voolavad merre, mis ometi ei saa täis. See on maailm, mis võib tunduda korduvana, väsitavana ja oma olemuselt kaduvana. Koguja nimetab seda tühisuseks. See on see hetk, kui me tunneme, et meie vaev ja töö, meie suurimadki püüdlused, on vaid nagu jäljed liival, mida järgmine tõusulaine silub.

Benjamin Vo oli poiss, kes vaatas seda maailma hoopis teise pilguga. Ta ei näinud selles tühisust. Ta nägi selles süsteeme, loogikat, võimalusi. Ta oli poiss, kelle mõistus töötas nagu kõige peenem kellavärk – ta sukeldus pilveinfrastruktuuridesse ja AI maailma sama loomulikkusega, millega teised poisid jalgpalli mängivad. Kuid Beni briljantsus ei seisnenud mitte selles, et ta oskas koodi kirjutada või keerulisi probleeme lahendada; see seisnes tema võimes näha igas „tühises” detailis midagi väärtuslikku. Ta oli poiss, kes leidis rõõmu lennukite mootorite mürinas ja kes unistas omaenda lennufirmast, „Con Chim Airlinesist”. Ta naeratas, kui ta sellest rääkis, ja see naeratus ei olnud tühine. See oli täis elu, täis tulevikku, täis seda püha uudishimu, mis on Jumala and.

Kuid täna, kolm kuud pärast seda, kui Ben läks oma taevasele lennule, võib see Koguja tõdemus – „ei ole midagi uut päikese all” – kõlada valusalt. See võib kõlada nii, nagu oleks kõik juba öeldud, kõik juba tehtud, ja nagu oleks Beni elust jäänud vaid mälestus, mis tuhmub. Ma tean, et teid, Alan ja Thao, ja sind, Ryan, võib see mõte vahel rünnata. See on see vaikne, hiiliv kurbus, mis ütleb, et maailm jätkab oma pöörlemist, päike tõuseb ja loojub, justkui poleks midagi juhtunud. Kuid ma tahan teile öelda, et see on vale. Sest Jumala silmis ei ole midagi tühist. Iga elu, iga naeratus, iga koodirida, iga Beni unistus on kirjutatud igavikku.

Vaadake tänast evangeeliumi. Herodese segadus, tema küsimused, tema püüdlus näha Jeesust – see on inimliku ärevuse pilt. Herodes kardab, ta on segaduses, ta otsib vastuseid, kuid ta ei leia neid, sest ta vaatab valest kohast. Ta vaatab minevikku, ta vaatab oma hirme, ta vaatab oma süüd. Ta küsib: „Kes siis on see, kellest ma kuulen selliseid asju?” Ta ei suuda mõista, et see, mida ta näeb, ei ole mineviku kordus. See on midagi täiesti uut. See on Jumala Kuningriik, mis on murdnud sisse meie ajalukku.

Sellepärast, kui te tunnete seda rasket koormat, kui te mõtlete, et olete midagi jätnud tegemata või et oleksite võinud midagi muuta – peatuge. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see katsumus, see tee, mida Ben pidi käima – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus. See ei olnud karistus. Jumal ei ole selline Jumal, kes jagab karistusi haiguste näol. See oli torm, mis tuli väljastpoolt, see oli osa sellest langenud maailmast, kus me kõik elame. Te olite Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus, teie hoolimine, teie kohalolu igal sammul – see oli see, mis tegi tema elu ilusaks. Ärge kandke seda süükoormat. See ei kuulu teile. Te olete vabad. Teie armastus oli ja on Beni jaoks tema suurim varandus.

Ben oli poiss, kes oskas anda. Mäletate, kuidas ta tahtis anda oma säästud, et aidata oma onu Williamit? Ta ei purustanud oma hoiupõrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit. See oli lihtsalt pakkumine. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma hoolin.” See on see sama armastus, mis on tugevam kui surm. See armastus ei ole kadunud. See elab edasi teies, teie tegudes, teie headuses. See elab edasi selles kaevus, mille te olete lasknud rajada tema nimel, et teised saaksid juua elavat vett. See on Beni pärand – see ei ole tühine. See on elav.

Ryan, ma tean, et sa tunned seda tühjust. See on nagu koht, kus peaks olema su vend, aga teda ei ole. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab külvata lootust. Ben elab edasi sinu tegudes, sinu lahkuses, sinu naeratuses. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled hea, on see Beni pärand, mis elab läbi sinu. Sa oled tema vend ja see side ei ole katkenud. See on tugevam kui surm, sest see on rajatud armastusele, mis pärineb Jumalalt.

Meil kõigil on elus hetki, mil me tunneme end nagu Koguja, kes vaatab üle maailma ja näeb vaid ringi, mis ei lõpe. Aga me ei ole kutsutud jääma sellesse ringi. Me oleme kutsutud tõstma oma pilku. Jeesus ütleb meile: „Ma olen tulnud, et neil oleks elu – elu ülirohkesti.” See elu ei ole tühine. See on igavene. Ben on nüüd selles elus. Ta on nüüd seal, kus „kõik on uus”. Tema uudishimu, tema särav mõistus, tema õrn süda – see kõik on nüüd hoitud Jumala kätes.

Ma tahan, et võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.