27. nädala teisipäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui pilk eksib lennujaama terminalis aknale, jälgides, kuidas hiiglaslik Boeing 737 tõuseb graatsiliselt maapinnast, jättes maha kõik raskuse ja suundudes sinna, kus taevas on lõputu. Benjamin Vo jaoks polnud lennuk lihtsalt masin; see oli unistus, võimalus, kutse kõrgemale. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma isa kõrval, süvenenud sellesse vaiksesse, pühendunud rituaali, mida nad kutsusid «lennukite vaatlemiseks». Selles poisis oli midagi nii erilist – see terav, analüütiline mõistus, mis haaras maailma loogikast ja pilvepiiri tehnoloogiast, ja samas see lõpmatu, pehme headus, mis pani teda unistama oma lennufirmast, «Con Chim Airlinesist». Ta rääkis sellest naeratades, giggeldades, justkui oleks maailm üks suur, avastamist ootav ime. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema enda elulend jõudis oma vaikse maandumiseni igavikus, seisame me siin ja vaatame omaenda südame horisonti. See tundub äkki nii vaikne, nii tühi, ja küsimused, mis meid öösiti saadavad, tunduvad vahel raskemad kui ükski koodirida, mida Ben kunagi kirjutas.

Tänane esimene lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele räägib meile millestki väga olulisest – sellest, et Jumal on meid valinud juba enne meie sündi. Paulus kirjutab: „Kui ta, kes mind juba mu emaihust alates oli välja valinud ja oma armu läbi kutsunud, oli hea meelega ilmutanud mulle oma Poega...“ See on tõde, mis kehtib ka Beni kohta. Ta ei olnud juhuslik rändur siin maailmas. Ta oli Jumala poolt välja valitud, Tema armu läbi kutsutud ja Tema armastusse mähitud juba enne, kui ta oma esimese hingetõmbe tegi. See „väljavalimine“ ei tähenda, et elu oleks kerge. See tähendab, et elu on hoitud. Isegi siis, kui see elu on lühike, on see tähendusrikas, sest see kuulub Jumalale.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused koputavad uksele: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märgatamatuks?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist, mida te olete kandnud – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus, ei mingi möödalaskmine ega midagi, mida te tegemata jätsite. Haigus ja kannatused selles murtud maailmas ei tule selleks, et kedagi karistada, ega selleks, et keegi oleks midagi valesti teinud. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi maailma, kellega ta jagas neid vaikseid, helgeid hetki lennujaamades ja kodus. Tõstke see raske kivi oma õlgadelt maha. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te ei ole kunagi kandma pidanud. Te olite maailma parimad vanemad ja olete seda edasi.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus siseneb külla, kus Martha ja Maarja Teda tervitavad. Martha on hõivatud, murelik, täis toimetusi. Ta ütleb: „Issand, kas sa ei hooli, et mu õde on jätnud mind üksi teenima?“ See on inimlik hüüatus. See on valu, mis tuleb soovist teha kõik õigesti, hoida kõike kontrolli all, kanda hoolt iga detaili eest. Ja Jeesus vastab talle hellalt, kuid kindlalt: „Martha, Martha, sa oled mures ja heitunud paljude asjade pärast. Aga tarvis on vaid üht.“

See „üks asi“ on Beni elu tuum. See on see, mida ta tegi, kui ta unistas oma lennufirmast, kui ta pakkus oma hoiupõrsa sisu onu Williami aitamiseks, kui ta naeratas oma hella naeratusega. Ta ei olnud mures paljude asjade pärast; ta oli kohal. Ta istus Jeesuse jalgade ees, kuulates ja armastades. See on see „parem osa“, millest evangeelium räägib. See on see osa, mida surm ei saa võtta. See on see osa, mis on nüüd Beni pärisosa taevas.

Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben naeratas oma hella naeratusega. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus. Sa oled tema vend ja see side on igavene. Ära karda olla see, kes sa oled, sest sinus elab edasi osa sellest valgusest, mida Ben maailma tõi.

Jeesus ütleb meile täna: „Mary on valinud parema osa, ja seda ei võeta temalt ära.“ See on meie lootuse alus. Kõik, mida me Beni elus armastasime – tema uudishimu, tema huumor, tema sügav empaatia – see ei ole kadunud. See on hoitud Jumala igaveses mälus. See on „parem osa“, mis on nüüd tema pärand meile. See on see, mida me kanname edasi, kui me teeme väikeseid heategusid, kui me oleme teiste vastu lahked, kui me vaikuses palvetame.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Kui lein teid taas ootamatult tabab ja ruum tundub vaikne, ärge tõrjutke seda tunnet eemale. Öelge lihtsalt vaikselt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.“ Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, lihtsalt selle armastuse nimel, mida Ben kandis. See hoiab tema vaimu elus ja toob valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Issand hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.