25. nädala teisipäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda pilti, kui väike laps seisab suure, avatud ukse ees, kõhkledes, kas astuda sisse või jääda veel korraks turvaliselt uksepiida najale. See on hetk, mil maailm tundub korraga nii suur ja samas nii kutsuv. Benjamin Vo, meie kallis Ben, oli poiss, kes ei jäänud kunagi ukse taha seisma. Tema uudishimu, see särav ja lakkamatu janu mõista maailma – olgu need siis keerulised pilveinfrastruktuurid, lennukite aerodünaamika või lihtsalt see, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad – viis teda alati edasi. Ta oli poiss, kes vaatas horisonti ja nägi seal mitte piire, vaid võimalusi. Täna, kolm kuud pärast tema kojuminekut, seisame meie siin, tunnetades omaenda kõhklusi ja valu, ja küsime: kus on see uks, millest meie peame sisse astuma?

Tänane evangeelium pakub meile pildi, mis on esmapilgul üllatav. Jeesus on keset rahvahulka, jagades oma Isa sõna, kui talle öeldakse: „Sinu ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sind näha.” See on justkui stseen, kus me kõik oleme – me seisame väljas, me koputame, me tahame näha, me tahame kuulda, me tahame olla lähedal. Ja Jeesus vastab viisil, mis võib tunduda esiti kauge: „Minu ema ja minu vennad on need, kes kuulevad Jumala sõna ja teevad selle järgi.” See ei ole tõrjumine. See on kutse. See on kutse astuda sellest „väljaspool olemisest” sisse, Jumala perekonnasse, kus side ei ole enam ainult veri ja liha, vaid kuulekus ja armastus.

Ben elas seda kuulekust. Ta ei vajanud suuri sõnu, et näidata, mis on tema südames. Mäletate seda lugu tema suuremeelsusest, kui ta tahtis anda kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit, kes oli raskelt haige? Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda märkaks või kiidaks. See oli puhas, siiras, lapsemeelne soov – pakkumine, mis tuli sügavalt ja ootamatult. Ta ei purustanud seda põrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit; ta lihtsalt pakkus. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma hoolin, ma olen osa sellest, mis on oluline.” See on see sama kuulekus, millest Jeesus räägib – teha head, ilma et peaks seda kuulutama, armastada, ilma et peaks seda nõudma.

Alan ja Thao, ma tean, et teie südamed on praegu kui see uks, mis seisab poolavatud, oodates, et Ben sealt sisse astuks. Ma tean seda valu, mis tuleb siis, kui vaikuses hakkate mõtlema, kas te oleksite võinud midagi teisiti teha. See on raske kivi, mida kanda. Kuid kuulake mind täna: Ben ei süüdista teid. Jumal ei süüdista teid. See, mida te kogesite, see haigus, see katsumus – see ei olnud teie viga. See ei olnud teie hoolimatuse vili, see ei olnud karistus, see ei olnud midagi, mida oleks saanud vältida valvsa pilgu või teistsuguse otsusega. See tuli väljastpoolt, nagu torm, mida keegi ei saa peatada. Te olite ja olete Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema elu valgus. Tõstke see süükoorem oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele.

Meie esimene lugemine Õpetussõnadest ütleb: „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad; ta juhib seda, kuhu ta tahab.” See on lohutus. See tähendab, et meie elud, nii lühikesed kui pikad, ei ole juhuse hooleks jäetud. Nad on hoitud. Isegi kui meile tundub, et rada on katkenud, on Jumala armastuse vool endiselt olemas. Ben on nüüd osa sellest voolust. Ta on „Con Chim Airlinesi” piloot, kes on jõudnud sihtkohta, kuhu me kõik teel oleme. Tema uudishimu, tema naeratus, see eriline sära, kui ta rääkis oma lennukitest – see kõik on nüüd hoitud Jumala igaveses rahuojas.

Ryan, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud venna, kes oli sinu jaoks nii palju enamat kui lihtsalt kaaslane – ta oli su parim sõber, su kaaslane unistustes ja mängudes. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab külvata lootust. Ben elab edasi sinu tegudes, sinu lahkuses, sinu naeratuses. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled teiste vastu hea, on see Beni pärand, mis elab läbi sinu. Sa oled tema vend ja see side ei ole katkenud. See on tugevam kui surm, sest see on rajatud armastusele, mis pärineb Jumalalt.

Meil kõigil on elus hetki, mil me tunneme end nagu see rahvahulk, kes seisab ukse taga ja ei pääse ligi. Me tunneme end mahajäetuna, küsides: „Issand, miks?” Aga Jeesus kutsub meid täna sisse. Ta ei kutsu meid sisse, et meile vastuseid anda – ta kutsub meid sisse, et meiega koos olla. Ta kutsub meid oma perekonda, kus me võime leinata, kus me võime küsida, kus me võime nutta – ja kus me võime tunda, et meid on hoitud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. See on viis, kuidas te hoiate teda elus ja kuidas te ise saate elada edasi.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus „kõik on uus”. Sinu uudishimu, sinu särav mõistus, sinu õrn süda – see kõik on nüüd hoitud Jumala kätes. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.