Kahekümne üheksanda nädala laupäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame aias puud, mis on istutatud lootusega, kuid mis ometi ei kanna vilja. Me kastame seda, me hoolitseme selle eest, me ootame kannatlikult kevadest suveni, kuid oksad jäävad tühjaks. See on vaikne, peaaegu nähtamatu valu, mis võib pugeda igasse aeda ja igasse südamesse. Tänane evangeelium toob meieni Jeesuse tähendamissõna viigipuust, mis ei kanna vilja. Aednik palub: „Isand, jäta ta veel selleks aastaks... küllap ta siis kannab vilja.“ See on kannatlikkuse palve. See on armastuse palve, mis ei taha veel alla anda, mis usub, et elu, isegi kui see tundub hetkel vaikne või tühi, on endiselt võimeline kandma vilja, mida me veel ei näe.

Selle viigipuu pilt – see juurte sügavus, see mulla niiskus, see ootus – on justkui niit, mis jookseb läbi meie tänase päeva. Apostel Paulus kirjutab efeslastele, et Kristus on andnud igaühele meist armu „vastavalt Kristuse kingituse mõõdule“. Ta räägib sellest, kuidas me kõik oleme osa ühest ihust, „keda iga toetav side ühendab ja koos hoiab“. Benjamin Vo elu oli just selline – ta oli kui elav osa sellest ihust, poiss, kelle uudishimu ja sära olid nagu värsked võrsed, mis sirutusid valguse poole. Mõelgem hetkeks Benjaminile, kes istus oma isa kõrval, süvenenud lennukite maailma. Ta ei vaadanud lennukit kui masinat; ta vaatas seda kui võimalust ületada piire, kui unistust, mida ta oma „Con Chim Airlinesiga“ tahtis teoks teha. See oli poiss, kes oma siiruses ja rõõmus kandis endas midagi, mis oli suurem kui tema ise.

Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, et Alan ja Thao, te kannate endas seda rasket vaikust, mis on jäänud nelja kuu tagusest ajast. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Haigus on kui see torm, mis tabab puid valimatult, sõltumata sellest, kui hästi me nende eest hoolitseme. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus vastab neile, kes küsivad, miks inimesed kannatavad – Ta lükkab tagasi mõtte, et kannatus on karistus. Ta kutsub meid hoopis meeleparandusele, mis tähendab siin – oma südame pööramist Jumala poole, kes on elu allikas. Ta räägib aednikust, kes tahab viigipuu ümber maad kobestada ja väetada. See on Jumal, kes ei lõika meid maha, vaid kes kummardub meie juurde, et anda meile uut jõudu. Isegi kui me tunneme end kui see viigipuu, mis on jäänud tühjaks, on Jumal see, kes ei loobu meist. Ta usub meie viljakusse ka siis, kui me ise seda enam ei näe.

Benjamin oli poiss, kes oskas anda. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. Ta oli juba elanud evangeeliumi vaimus. See oli viljakus, mis ei sõltu aastatest, vaid südame suurusest. Ja see viljakus jätkub. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud. See on elav vesi, mis toidab teisi, täpselt nagu Ben toitis oma armastusega teid.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.