Neljapäev, kahekümne üheksas nädal tavalisel ajal

Me kõik teame, mis tunne on vaadata kaarti – olgu see lennuliinide võrgustik, mida Ben oma unistustes joonistas, või elutee, mis tundub äkitselt muutuvat. Mõnikord me vaatame seda kaarti ja näeme selgeid sihtpunkte, kuid siis tuleb torm, mis sunnib meid kurssi muutma. Tänane evangeelium tabab meid ootamatult: Jeesus räägib tulest, mida Ta on tulnud maa peale tooma. See ei ole mugavuse tuli, mis soojendab käsi, vaid tuli, mis puhastab, mis paneb meid valima, mis nõuab meilt kõike. Jeesus ütleb: „Ma olen tulnud tuld süütama maa peale, ja kui ma juba sooviksin, et see oleks süttinud!“ See tuli on Tema armastus, mis on nii intensiivne, et see ei jäta ühtegi südant puutumata. Ta räägib ristimisest, mida Ta peab vastu võtma – Tema kannatusest, mis on Tema tee meie lunastamiseks. See on tee, mida Ta käib, et meie ei peaks kunagi üksi jääma.

Efeslastele kirjutatud kirjas palub Paulus, et Jumal annaks meile väge saada tugevaks oma sisemises inimeses. Ta räägib armastusest, mis on nii lai ja pikk ja kõrge ja sügav, et see ületab iga inimliku mõistmise. See on see armastus, mis hoidis Benjamin Vo elu. Ben oli poiss, kelle mõistus oli kui täppisinstrument – ta mõistis pilveinfrastruktuuri ja keerulist matemaatikat, olles ise veel laps. Kuid mõelge ühele pildile: Ben, kes istub vaikselt, oma süda avatud, ja vaatab lennukeid. Ta ei näinud neis ainult tehnoloogiat; ta nägi neis võimalust ületada vahemaid, ületada piire. Ta nägi taevast. See oli poisi uudishimu, mis oli alati suunatud kõrgemale, kaugemale, valguse poole.

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas igatsust, mis on sageli teravam kui ükski sõna. Ma tean, et kui te vaatate oma kodu, kui te näete neid tühje kohti, kus Beni naeratus ja tema tarkus kunagi elasid, tunnete te valu, mida on raske kanda. Ma tahan, et te kuuleksite täna ühte tõde: Jumal ei ole teid hüljanud. See rist, mida te kannate, ei ole märk sellest, et olete midagi valesti teinud. See ei ole karistus. See ei ole teie hooletus, teie tegemata töö või mõni salajane viga. Maailmas on torme, mida ükski radar ei näita ja mille eest ükski valvsus ei suuda kaitsta. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib lõhest, mis tekib Tema tõttu – see on lõhe vana ja uue vahel, hirmu ja usalduse vahel. See on see hetk, kui me mõistame, et meie maailm ei ole enam endine. Kuid keset seda „lõhet“ seisab Kristus. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et kõik need ühised unistused tunduvad nüüd teistsugused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu kõrval, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, mis lendab kõrgemal, kui ükski inimene suudab ehitada. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel, on see, kes hoiab Beni ja hoiab ka teid. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas. Ta on see, kes annab meile jõudu „juurduda ja kinnituda armastuses“. See on see, mida Ben tegi – ta andis oma armastuse, oma lahkuse, oma avatud südame. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. Ta oli juba elanud evangeeliumi vaimus.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi, nagu naeratus kellelegi, kes tundub kurb, või väike heategu. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas te ehitate silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.