Aastaaja 25. nädala reede

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame vana pilti – ehk seda, kus Ben istub oma LA nokamütsis, naeratades nii, et silmadki säravad, samal ajal kui väikesed tüdrukud teda selja tagant kallistavad. See on hetk, mis on justkui ajast välja lõigatud. See on hetk, mis on igavene. Tänane Koguja raamat räägib meile ajast: „Aeg on sündida ja aeg on surra; aeg on istutada ja aeg on kitkuda.” Need sõnad võivad tunduda külmad, kui me mõtleme oma kaotustele, kui me mõtleme Benjaminile, kes oli meie seas nii lühikest aega. Kuid Koguja ei ütle, et aeg on juhuslik. Ta ütleb, et Jumal on pannud igaviku inimeste südamesse. See tähendab, et iga hetk, iga naeratus, iga Beni uudishimulik pilk lennukiaknast välja – see kõik on osa millestki, mida surm ei saa puudutada.

Ben oli poiss, kelle mõistus oli nagu avatud taevas. Ta ei vaadanud maailma kui kohta, kus tuleb lihtsalt elada; ta vaatas seda kui kohta, mida tuleb mõista, kodeerida, täiustada. Ta oli poiss, kes unistas „Con Chim Airlinesist” ja jagas oma isa armastust lennunduse vastu. See ei olnud lihtsalt hobi. See oli tema viis öelda, et elu on mõeldud tõusmiseks, lendamiseks, kõrgemale vaatamiseks. Ja siiski, kõige selle briljantsuse keskel oli ta süda, mis oli üllatavalt pehme. See on see sama süda, mis pani teda mõtlema oma onu Williami peale ja pakkuma oma sääste, et aidata, kui keegi teine kannatas. Ta ei murdnud oma hoiupõrsast, ta ei teinud sellest suurt etendust; ta lihtsalt pakkus. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin. Ma hoolin.”

Alan ja Thao, ma tean, et teie südamed on täna rasked. Kolm kuud on möödas, ja ma tean, kuidas see valu võib tulla lainetena – keset päeva, keset vaikset ööd. Ma tean seda kiusatust küsida: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see katsumus, see tee, mida Ben pidi käima, ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus. Jumal ei ole selline Jumal, kes karistab vanemaid nende laste kannatuste kaudu. See oli torm, mis tuli väljastpoolt, see oli osa sellest langenud maailmast, kus me kõik elame. Te olite Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus, teie kohalolu, teie toetus – see oli see, mis tegi tema elu ilusaks. Ärge kandke seda süükoormat. See ei kuulu teile. Te olete vabad. Jumal ei süüdista teid, ja Ben, teie armas poeg, ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma kangelasi.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus küsib jüngritelt: „Kes te ütlete minu olevat?” See on küsimus, mida me peame esitama keset oma leina. Kui kõik on kadunud, kui maailm tundub tühjana, kes on siis Jeesus? Peetrus vastab: „Jumala Kristus.” See ei ole lihtsalt tiitel. See on tunnistus, et Jumal on meie kannatustes kohal. Jeesus ei väldi kannatust. Ta ütleb: „Inimese Poeg peab palju kannatama... ja kolmandal päeval üles tõusma.” See on meie lootuse ankur. Ben ei ole kadunud pimedusse. Ta on tõusnud koos Kristusega. See, mida me näeme kui lõppu, on Jumala silmis vaid teekonna algus.

Ryan, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud venna, kes oli su parim sõber. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab külvata lootust. Ben elab edasi sinu tegudes, sinu lahkuses, sinu naeratuses. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled hea, on see Beni pärand, mis elab läbi sinu. Sa oled tema vend ja see side ei ole katkenud. See on tugevam kui surm, sest see on rajatud armastusele, mis pärineb Jumalalt.

Meil kõigil on elus hetki, mil me tunneme end nagu Koguja, kes vaatab üle maailma ja näeb vaid ringi, mis ei lõpe. Aga me ei ole kutsutud jääma sellesse ringi. Me oleme kutsutud tõstma oma pilku. Jeesus ütleb meile: „Ma olen tulnud, et neil oleks elu – elu ülirohkesti.” See elu ei ole tühine. See on igavene. Ben on nüüd selles elus. Ta on nüüd seal, kus „kõik on uus”. Tema uudishimu, tema särav mõistus, tema õrn süda – see kõik on nüüd hoitud Jumala kätes.

Ma tahan, et võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. See on viis, kuidas te hoiate teda elus ja kuidas te ise saate elada edasi. Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.