Pühade John de Brébeufi, Isaac Jogues'i ja nende kaaslastest märtrite mälestuspäev

Me teame seda omapärast vaikust, mis jääb tuppa siis, kui keegi on äsja uksest välja astunud, jättes oma jalanõud lävele täpselt nii, nagu ta need heitis – väsinud tossud või ootele seatud saapad, mis ootavad kedagi, kes neid enam jalga ei pane. Me vaatame neid ja tunneme, kuidas aeg peatub. Meie ümber on maailm, mis jookseb ja nõuab: „Anna mulle veel, osta rohkem, hoia kinni, ehita suuremad aidad, et sul oleks kindel olla.“ See on hääl, mis kõlab ka tänases evangeeliumis, kus keegi rahvahulgas tõstab käe ja hüüab Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!“ Me tahame oma osa. Me tahame turvalisust. Me tahame kontrolli elu üle, mis libiseb sõrmede vahel nagu liiv. Ja Jeesus vastab talle – ja meile kõigile seal rahva keskel – sõnadega, mis lõikavad läbi meie ärevuse: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest kellegi elu ei olene tema varast, isegi siis, kui tal on külluses.“

Apostel Paulus kirjutab täna efeslastele sõnad, mis puudutavad otse meie olemuse põhja: „Aga Jumal, kes on halastuses rikas, oma suure armastuse pärast, millega ta meid armastas, kui me olime surnud oma üleastumistes, on meid ühes Kristusega elustanud – armust te olete päästetud!“ Paulus ei räägi siin mingist inimlikust saavutusest. Ta räägib millestki, mida me ei saa ise osta, välja teenida ega suurematesse aitadesse koguda. Ta räägib kingitusest. Jumal on loonud meid oma käsitööna headeks tegudeks, mis on ette valmistatud, et me neis käikaksime. Ja selles valguses seisab meie ees ka Benjamin Vo oma viieteistkümne eluaastaga – poiss, kelle elu ei olnud kunagi seotud sellega, mida ta omas, vaid sellega, kes ta oli. Mõelge ühele pildile tema lühikesest, kuid säravast teekonnast: Ben, istumas oma arvuti taga, kirjutamas vaikselt koodiridu, unistades samal ajal oma lennufirmast, mida ta ise hellitavalt ja naeratades kutsus „Con Chim Airlinesiks“. Ta gigerdas ja naeratas, kui ta sellest rääkis, sest tema jaoks ei olnud lennukid metall ja kütus; need olid taevas, vabadus ja imeline avastamine. Ta oli poiss, kelle mõistus lendas kõrgemale kui ükski inimlik arvestus, kuid kelle süda oli lõpmatult pehme.

Enne kui me saame astuda edasi selle lootuse juurde, mis ei peta, peame me vaatama otsa sellele, mis meil hingel on. Me peame rääkima tõtt enne, kui me püüame end lohutada. Ma tean, et siin on vanemaid – Alan ja Thao –, kes on viimase nelja kuu jooksul õppinud tundma seda rasket, vaikset ja öist leina, mis ei küsi luba, vaid lihtsalt saabub. Ma tean neid hetki, kui ruum tundub liiga tühi ja küsimused torgivad teravalt: „Kas ma oleksin saanud midagi teha? Kas midagi jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, ilma ühegi varjuta. See haigus, see pikk ja ränk teekond, see rist, mis teid on tabanud – see ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mis tahes asi, mida te tegite või jätsite tegemata. Maailmas on torme, mis tulevad väljaspool kõiki inimlikke piire ja kontrolli; ükski valvsus ei suuda neid peatada, ükski ema või isa ei saa neid oma kätega tagasi hoida. Jumal ei süüdista teid. Ja Benjamin – poiss, kes vaatas oma isa ja ema poole kogu oma puhta armastusega – ei süüdista teid kunagi. Tõstke see süü kivi oma õlgadelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus hoidis teda ja see armastus ei lõpe surmaga.

Vaadake nüüd evangeeliumi tähendamissõna rikkast mehest, kes ehitas suuremad aidad, et öelda oma hingele: „Hing, sul on palju varandusi mitmeks aastaks varuks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Ja siis tuleb see kohutav, ootamatu lause: „Sina narr! Veel täna öösel nõutakse sinult su hing.“ See on see hetk, kus pööre toimub. Me ei saa oma elu kindlustada asjadega. Kuid me saame elada nii, nagu Ben elas – valmis andma, valmis armastama. Mäletate seda lugu, kui viieteistaastane Ben – täiesti omal algatusel, ilma et keegi oleks teda sundinud – soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei teinud sellest vaatemängu; ta lihtsalt pakkus. Selles ühes pakkumises on peidus kogu evangeeliumi saladus. Poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, et teist inimest aidata, oli juba saanud rikkaks selles, mis loeb Jumala ees. Ta oli rikas armastuses.

Ryan, minu armas poiss, sa igatsed oma venda igal hetkel. Ma tean, mida tähendab vaadata kohta, kus te koos olite, meenutada neid hetki, neid mänge ja neid vaikseid õhtuid. Sa ei ole oma leinas kunagi üksi. Ben elab edasi sinus. Kui sa vaatad taevasse ja näed mööduvat lennukit, siis tea, et see on tema tervitus. Ta on sinu vend igavesti ja tema tugi on sinuga.

Me ei tea, miks mõned elud on lühikesed nagu hommikune päikesekiir, kuid me teame, et ükski neist ei lähe kaotsi Jumala käes. Ben on nüüd seal, kus „Con Chim Airlines“ lendab igavesti ilma tõrgeteta, kus ei ole enam valu ega haigust. Ta on koos teiste pühadega, hoides oma vanemaid ja venda oma vaikses palves.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kannatada, ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Aamen.