Püha Leo Suure, paavsti ja kiriku doktor mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui me vaatame lennujaama ootesaalis aknast välja ja näeme, kuidas üks lennukirühm valmistub stardiks. Me näeme seda metalli, seda kütuse lõhna ja seda lõputut taevast, mis ootab. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas seda vaadata mitte kui lihtsalt masinat, vaid kui kutset. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul ehitas oma unistuste lennufirma – „Con Chim Airlinesi“ – ja kelle jaoks iga koodirida, iga matemaatiline võrrand ja iga lennukimudel oli viis mõista maailma sügavamat korda. Ta oli poiss, kes oma uudishimuga avas aknaid sinna, kuhu teised vaatasid vaid põgusalt. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“

Kuid täna, kui me loeme püha Pauluse kirja Tiitusele, seisame me silmitsi millegi palju nõudlikumaga. Paulus kirjutab: „Sest Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele... ja ootame õndsat lootust ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ See on karm ja samas nii lohutav tõde. Me elame siin, maa peal, oma mälestuste ja igatsustega, kuid meie tõeline kodakondsus ei ole siin. Benjamin on nüüd seal, kus ta ei pea enam ootama stardiluba ega muretsema lennuplaani pärast. Ta on jõudnud koju.

Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib täna väga kummalise loo – loo sulasest, kes tuleb põllult ja keda peremees ootab teenima. See lugu võib meid segadusse ajada. Kuid Jeesus ei taha meid alandada. Ta tahab meile meelde tuletada, et meie elu on kingitus. Me oleme kutsutud tegema seda, mis on õige, mitte tasu pärast, vaid armastusest. „Kui te olete teinud kõik, mis teid kästi, siis öelge: me oleme kasutud sulased; me oleme teinud, mis me olime kohustatud tegema.“ See on alandlikkuse tee. Mõelge Benile. Mõelge tema vaiksele, helgele meelele, tema säravale uudishimule. Poiss, kes ehitas oma peas ja arvutis terveid maailmu, kes istus lennuki kokpiti ekraani taga ja hoidis rooli nii pühendunult, nagu seisaks ees maailma kõige pikem lend.

Kas te mäletate seda lugu? Seda ühte sügavat hetke, mis näitab, milline süda sel poisil tegelikult oli. Kui tema onu William oli rängalt haige, ei hakanud viieteistaastane Benjamin arutama meditsiinilisi termineid ega otsima keerulisi seletusi. Ta vaatas oma vanemaid ja teatas, et on valmis loovutama oma kogu hoiupõrsa – kõik, mis tal oli kogutud, iga viimse sendi –, et aidata onu. Keegi ei käskinud tal seda teha. See tuli tema enda seest, täiesti iseenesest, puhtast armastusest. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli juba lähedal. Kuid see pakkumine ise... see jääb. Poiss, kes tahtis anda ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda. See ongi see evangeeliumi „tõeline rikkadus“. See on armastus, mis ei hoia midagi endale.

Seda sama armastust näeme me täna edasi voolamas. See ei kadunud koos temaga. Cà Mau maakonnas Vietnamis on nüüd üks puhta vee kaev, mis kannab tema mälestust ja mille vesi kosutab väsinuid ja janu. Need on vaiksed teod, tehtud ilma suure kisa ja kärata – täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab. Ben elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas.

Ryan, minu kallis poiss, kas sa kuuled? Sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea seda: side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.