Kolmekümnenda nädala laupäev

Me kõik teame seda hetke, kui õhtune päike langeb madalale ja heidab pikki varje üle toa, kus kõik tundub korraga nii vaikne ja nii tühi. Me istume laua taga, kus on üks koht puudu, ja see puudus karjub valjemini kui ükski sõna. Täna, kui me loeme Püha Pauluse kirja filiplastele, kuuleme mees, kes on ahelates, kuid kelle süda on vaba. Ta kirjutab: „Sest mulle on elamine Kristus ja suremine on kasu.“ Need ei ole kerged sõnad. Need on sõnad mehelt, kes on seisnud silmitsi kõigega, mida elu ja surm võivad inimesele pakkuda. Ta on vaadanud surmale otsa ja leidnud sealt mitte lõpu, vaid kohtumise. Ta on vaadanud elule ja leidnud sealt mitte koorma, vaid võimaluse teenida. Ta on otsekui inimene, kes seisab kahe maailma piiril, nähes mõlemat selgelt, ja ometi valib ta selle, mis on vajalik teiste jaoks. Ta valib teenimise, ta valib kohaloleku, ta valib armastuse, mis kestab.

Benjamin Vo oli poiss, kelle elu oli nagu see Pauluse tunnistus – täis säravat uudishimu ja samas nii sügavat, vaikset andumust. Mõelge ühele pildile: Ben, kes istub oma isa kõrval lennujaama ootesaalis, silmad klaasistunud vaatega stardirajale, jälgides Boeing 737 tõusu taevasse. See ei olnud tema jaoks lihtsalt masin. See oli unistus. See oli tema „Con Chim Airlines“. Selles naeratuses, millega ta oma isa poole vaatas, kui ta rääkis oma lennundusplaanidest, oli midagi nii puhast ja nii elusat, et see tundus trotsivat iga maist piiri. Ta oli poiss, kes ei vaadanud maailma kui kohta, kus tuleb lihtsalt aega veeta, vaid kui kohta, mida tuleb uurida, koodi kirjutada, lahendusi luua. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul jõudis näha rohkem kui paljud terve elu jooksul, ja ometi jäi ta alati selleks lihtsaks, naeratavaks pojaks, kes hindas kõige rohkem oma perega koos veedetud aega.

Kuid täna peame me rääkima tõtt, enne kui saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest. Te olete olnud kohal igal sammul, igas hingetõmbes. See, et te olete endiselt siin, on teie armastuse suurim tõestus.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus läheb sööma variseri majja. Inimesed jälgivad Teda. See on peen ja keeruline seltskond. Nad valivad kohti, nad otsivad tähelepanu, nad tahavad olla nähtavad. Ja Jeesus, kes näeb nende südameid, räägib neile loo. Ta ei räägi neile võimust ega aujärgedest. Ta räägib neile alandlikkusest. „Kui sind kutsutakse, siis mine ja istu kõige alumisele kohale.“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumala maailmas ei ole tähtsad need, kes trügivad ette, vaid need, kes on valmis istuma kõige madalamale kohale, sest just seal saab Jumal meid üles tõsta. Jeesus ütleb: „Sest igaüks, kes ennast ise ülendab, alandatakse, aga kes ennast ise alandab, see ülendatakse.“ See on Beni elu saladus. Ta ei otsinud kunagi tähelepanu. Ta oli see poiss, kes tahtis oma kogu hoiupõrsa sisu anda, et aidata oma onu Williamit, kui too haige oli. Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See on see „alandlikkus“, mis on tegelikult taeva vägi.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes. Sinu elu on tema elu jätk. Sinu rõõm on tema rõõm. Sinu headus on see, kuidas ta endiselt maailma muudab.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Püha Paulus kirjutab: „Sest mulle on elamine Kristus.“ See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.