Püha Pühade Inglite mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui õhtune vaikus langeb tuppa ja sa vaatad lapse voodi poole, mis seisab tühi. Seal on need sussid, mis jäid ootele, ja see väike laud, millel on alles joonistused, markerid ja pooleliolevad plaanid. Benjamin Vo oli poiss, kelle kätes oli alati midagi uut – kas siis 8. klassi matemaatikaülesanne, pooleldi valmis koodijupp tema GitHubi repositooriumis või joonis lennukist, millest pidi saama kord tema oma lennufirma, «Con Chim Airlines». Mäletate, kuidas ta sellest rääkis, kuidas tema silmad läksid särama ja huulil oli see vaikne, siiras naeratus? Ta vaatas maailma nii, nagu vaatab lendur pilvede kohalt – nähes kõiges võimalust, avarust ja ilu. Täna, kolm kuud pärast seda, kui tema elulend jõudis siia, seisame me siin, vaadates horisonti, mis tundub äkki nii vaikne ja tühi.

Tänane esimene lugemine Iiobi raamatust viib meid tormi keskmesse. Issand vastab Iiobile tormist ja küsib: «Kas sina oled kunagi oma elus käskinud hommikul tulla ja näidanud koidikule tema koha?» Need on küsimused, mis raputavad. Iiob on kaotanud kõik, mis talle kallis oli, ja ta istub tuha sees, hoides kätt suu peal, sest sõnad saavad otsa. See on see koht, kus paljud meist on seisnud. See on hetk, mil elu ei paku enam loogilisi vastuseid, vaid jätab meid silmitsi millegagi, mis on suurem kui meie mõistus. Me soovime nii väga kontrollida homset päeva, hoida kinni igast sekundist, kuid Iiobi ees avaneb teistsugune tõde – maailm ei hoia end koos mitte meie jõu, vaid Jumala varjatud käe läbi. See tuuleiil, see torm ei ole märk sellest, et meid oleks unustatud. See on koht, kus Jumal ise astub ligi, et rääkida seal, kus inimene enam ei suuda.

Ja siin, selle tohutu tormi keskel, astub tänases evangeeliumis esile laps. Jeesus võtab lapse, paneb ta oma jüngrite keskele ja ütleb: «Kes iganes alandub nagu see laps, see on suurim taevariigis.» See ei ole jutt lapseea naiivsusest. See on jutt südamest, mis ei karda usaldada. Mõelge Benile. Mäletate seda pilti temast, kus ta istub laua taga, kandes oma halli kapuutsiga pusa, keskendunud täielikult väikese puust pähklipureja värvimisele, lisades selle näole siniseid detaile? See oli tema – täielikult kohal, süvenenud, puhta ja siira tähelepanuga, ilma et ta oleks muretsenud selle pärast, mis tuleb homme. Ta oskas hoida kinni sellest ühest hetkest, mida Jumal talle andis. Ja vaadake, mida Jeesus ütleb otse pärast seda laste kohta: «Vaadake, et te ühtki neist väikestest ei põlgaks, sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas vaatavad alati minu Taevase Isa palet.»

Meie inglid ei ole kaugel, eemal seisev mõte. Nad on valvurid, kes seisavad meie kõrval siis, kui me kõnnime läbi pimeduse. Alan ja Thao, ma tean, et te kannate oma südames seda rasket, vaikset kivi. Ma tean neid öid, mil uni ei tule ja küsimused kerkivad üles: «Miks? Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas kuskil oli midagi, mis jäi märkamata?» Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See teekond, see haigus, see rist ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus ega misก็ได้, mida te tegite või tegemata jätsite. Haigus on osa sellest murtud maailmast, mis tabab vahel kedagi ilma ühegi inimliku põhjuseta. Jumal ei pane teie peale ühtegi süükoormat ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma armastavate kätega, neid, kellega ta reisis läbi kümne Euroopa linna, kellega ta jagas lennujaamades neid erilisi hetki. Võtke see süü oma õlgadelt maha. Jumal vabastab teid sellest. Te ei teinud midagi valesti; te olite ja olete maailma parimad vanemad.

Mõelge sellele hetkele, kui viieteist aastane Ben ütles teile, et ta oli valmis andma kogu oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kes seisis silmitsi raske tervisehädaga. Ta ei lõhkunud seda puruks, ta ei teinud sellest suurt vaatemängu – ta lihtsalt pakkus seda. See oli tema olemus: poiss, kelle süda oli juba täis armastust teiste vastu. See oli armastus, mida te olete tema sisse kasvatanud. Ja see armastus ei kao kuhugi. Ryan, ma tean, kui väga sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata ühiseid mälestusi, mäletada neid hetki, kui Ben hoidis sind vastsündinuna oma kätel, või neid sõite, millest sa oled unistanud. Sa ei ole oma leinas üksi. Ben elab edasi sinu lahkuses, sinu naeratuses, sinu elus.

Ja just siin, keset meie igatsust, toimub see pöördepunkt. Jeesus ei luba meile elu ilma valuta, kuid Ta annab meile inglid, kes hoiavad meid teel. Ben on nüüd seal, kus ülejäänud lennud ei vaja enam maandumisrada. Ta on inglite keskel Taevasel Banketil, kus ei ole enam pisaraid ega ootamist. Ta vaatab alla ja sosistab teile oma vaikse ja hella häälega, täpselt nii, nagu ta tegi oma elus: «Kõik on hästi, ma olen hoitud.»

Täna, kui te lahkute siit pühast paigast, võtke kaasa üksainus asi. Kui lein teid taas ootamatult tabab, ärge püüdke seda kinni hoida ega peita. Öelge lihtsalt: «Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma südame.» Ja siis tehke midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, just nii, nagu Ben oleks teinud. See on tema tõeline pärand, mis voolab edasi maailma, tuues valgust sinna, kus on pimedus. Benjamin Vo, armas poeg, me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk üles. Jumal hoiab teid oma peopesal täna, homme ja igavesti. Aamen.