Püha Antiookia piiskopi ja märtri Ignatiuse mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui pilk eksib taeva poole, jälgides lennuki valget triipu, mis hajub aeglaselt sinisesse lõpmatusse. See on pilt, mis toob meile meelde Benjamini – poisi, kelle mõistus oli sama avar kui taevakaar ise. Ta ei olnud lihtsalt poiss, kes armastas lennukeid; ta oli poiss, kes mõistis, et maailm on midagi enamat kui see, mida saame katsuda või koodiridadesse kirjutada. Ta elas oma lühikese, kuid särava elu nagu piloot, kes teab, et iga tõus ja maandumine on osa suuremast teekonnast. Täna, neli kuud pärast tema minekut, vaatame me seda sama taevast ja küsime: mis jääb alles, kui lennuk on kadunud ja rada on tühi?

Apostel Paulus kirjutab täna efeslastele sõnad, mis tungivad otse meie hinge pimedatesse nurkadesse: „Et ta valgustaks teie südame silmi, et te teaksite, milline on see lootus, milleks tema teid on kutsunud.“ Paulus ei räägi siin teoreetilisest teadmisest. Ta räägib nägemisest – sellest, et me suudaksime näha kaugemale oma leinast, kaugemale sellest tühjast toolist, kaugemale sellest vaikivast toast, kus kunagi kõlas Beni naer. Ta kutsub meid nägema „tema pärandi kirkuse rikkust pühade seas“.

Benjamin Vo oli poiss, kelle süda oli juba varakult avatud sellele kirkusele. Mõelge sellele, kuidas ta oma viieteistkümne aasta jooksul jõudis maailma avastada – Jaapanist Vatikani, lennujaamadest pühapaikadeni. Kuid tema suurim rännak ei toimunud mitte lennukites, vaid tema enda sisemuses. Ta oli poiss, kes oskas oma andekuse, oma loogika ja oma tehnoloogilise taipamise muuta armastuseks. See oli poiss, kes ühel päeval, täiesti omal algatusel, pakkus oma vanematele kogu oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma haiget onu Williamit. Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. Selles ühes žestis peitus kogu evangeeliumi vägi: valmisolek anda kõik, ilma et peaks midagi vastu saama. Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei tühjendanud seda – ta lihtsalt andis oma tahte, oma südame, oma soovi olla teistele toeks. See on see „sisemine“, millest Jeesus evangeeliumis räägib, kui ta ütleb: „Kes iganes mind tunnistab inimeste ees, seda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees.“

Ma tean, et siin on täna vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas valu, mis on sageli liiga suur, et seda sõnadesse panna. Ma tean, et öösiti, kui maja on vaikne, tulevad need küsimused: „Kas ma oleksin võinud midagi teha? Kas midagi jäi märkamata?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see rist, mida te olete kandnud, ei ole teie süü. See ei ole teie tegemata töö. See ei ole karistus. Jumal ei ole selline, kes jagab haigusi kui karistusi, ja teie ei ole teinud ühtegi viga, mis oleks sellise raskuse esile kutsunud. Mõnikord elus tulevad tormid, mida ükski radar ei näita ja mida ükski piloot ei suuda vältida. See ei olnud teie võimuses. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Benjamin ei süüdista teid. Ta armastab teid täpselt sellisena, nagu te olete olnud – kui oma parimaid vanemaid, kes hoidsid teda, kes kuulasid tema lugusid lennukitest ja kes olid temaga koos kuni viimase hetkeni. Te olete olnud talle maailma parim kodu.

Evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ärge muretsege, kuidas või mida te räägite... sest Püha Vaim õpetab teile samal tunnil, mida te peate ütlema.“ See on meie lootus. Kui me tunneme, et meil ei ole sõnu oma leina väljendamiseks, kui me tunneme, et meie palved on vaid vaikne ohe, siis Püha Vaim on see, kes palvetab meie eest. Ben on täna selle Püha Vaimu valguses. Ta on seal, kus ei ole enam ühtegi tehnilist tõrget, kus ei ole ühtegi koodiviga, kus „Con Chim Airlines“ lendab igavesti Jumala rahu taevas.

Ryan, minu armas poiss, sinu vend elab edasi sinus. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et robotics-klass ei ole enam see, mis ta oli, ja et roller-coaster-sõidud on jäänud unistustesse. Kuid sa ei ole üksi. Sinu vend on sinuga igas su naeratuses, igas su headuses. Hoia oma mälestusi nagu kõige kallimat vara. Kui sa vaatad taevasse, siis tea, et see on sinu vend, kes vaatab sind tagasi. Ta on uhke sinu üle. Ta on su kõrval, kui sa elad oma elu nii, nagu ta ise elas – püüdes, armastades ja olles hea.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes tõusis surnuist ja istub nüüd Isa paremal käel, on see, kes hoiab Beni ja hoiab ka teid. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui te tunnete, et lein muutub liiga raskeks, siis ärge proovige seda üksi kanda. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head, täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Beni mälestuseks. See võib olla väike asi – naeratus kellelegi, kes tundub kurb, väike heategu, vaikne palve. See on viis, kuidas Beni armastus jääb maailma elama. See on viis, kuidas me ehitame silda maa ja taeva vahele. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.