Arm ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Teeme koos risti märgi: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda hetke, kui seisame ootamatult millegi ees, mida me ei oska seletada ega kontrollida. Mõnikord on see teeäärne tolm, kuhu me oleme maha jäetud, justkui see pime mees Jeriko teel. Ta istus seal, kuuldes rahvahulga suminat, tundes, et elu voolab temast mööda, ilma et ta saaks sellest osa võtta. Ta kuulis: „Jeesus Naatsaretlane on möödumas.“ Ja selles ühes hetkes muutus kõik. Ta ei lasknud end vaigistada. Ta hüüdis: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ Ta ei palunud rikkust, ta ei palunud mugavust. Ta palus nägemist. Ta palus, et saaks lõpuks ometi näha seda Valgust, mis oli temast vaid sammu kaugusel.
Benjamin Vo oli poiss, kelle jaoks maailm oli alati täis kutsuvat valgust. Ta oli poiss, kes vaatas taevasse ja ei näinud seal mitte tühjust, vaid võimalust. Tema uudishimu oli nagu terav, puhas optika. Ta ei vaadanud maailma lihtsalt pealt; ta tahtis mõista selle ehitust, selle koodi, selle loogikat. Ta oli see poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul ehitas oma unistuste lennufirma – „Con Chim Airlinesi“. Ta naeris, kui ta sellest rääkis, ja see naer oli kui helge märk sellest, et tema süda oli vaba. Ta oli poiss, kes tundis rõõmu igast lennukimudelist, igast AWS-i koodireast, igast hetkest, mil ta sai oma isaga koos lennujaamades lennukeid vaadelda. Ta oli poiss, kes teadis, et elu on teekond, ja ta oli valmis lendama kõrgelt.
Kuid täna, kui me loeme Johannese ilmutusraamatut, kuuleme me midagi, mis paneb meid peatuma. „Ma tean sinu tegusid, sinu vaeva ja su kannatlikkust... Ent mul on sinu vastu see, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse.“ See on karm, kuid sügavalt aus kutse. See on kutse meenutada seda kõige algsemat, kõige puhtamat sidet, mis meil Jumalaga oli. See on kutse naasta selle juurde, mis on tõeliselt oluline, kui kõik muu – kõik meie plaanid, kõik meie mured, kõik meie tehnilised saavutused – on kõrvale pandud.
Ma tean, Alan ja Thao, et viis kuud on möödas ja lein ei ole kuskile kadunud. See on nagu vari, mis käib teiega kaasas, mõnikord pehme ja vaikne, mõnikord aga terav ja lõikav. Ma tean, et te olete endalt küsinud seda rasket küsimust: „Kas ma jätsin midagi tegemata? Kas ma oleksin saanud teda rohkem hoida?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.
Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus peatub. Ta ei lähe edasi. Ta kuuleb pimeda mehe häält ja Ta peatub. „Mis sa tahad, et ma sulle teeksin?“ küsib Ta. See on Jumala kõige intiimsem küsimus. See on küsimus, mida Ta esitab ka teile täna. Mida te vajate? Kas te vajate rahu? Kas te vajate jõudu, et hommikul voodist tõusta? Kas te vajate usku, et Ben on tõesti hoitud? Jeesus ei anna teile loengut kannatustest. Ta pakub teile oma kohalolu. Ta kutsub teid üles „nägemisele“ – mitte sellele nägemisele, mida me silmadega teeme, vaid sellele, mida süda näeb, kui ta usaldab, et Jumal on hea.
Benjamin oli poiss, kes oskas näha. Ta nägi oma onu Williami kannatusi ja tahtis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et teda aidata. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, kuid see pakkumine – see valmidus anda ära kõik, mis tal oli – see ongi see „esimene armastus“, millest Ilmutusraamat räägib. See on armastus, mis ei hoia midagi endale. See on armastus, mis on puhas ja siiras, nagu poisi süda, kes tahab vaid head. See on see sama armastus, mis elab täna edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus, kus vesi voolab neile, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata. See on Beni armastus, mis ei ole kadunud, vaid on muutunud osaks Jumala lõputust halastusest.
Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea seda: side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.