32. pühapäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui õhtuhämaruses süttivad tänavavalgustid ja me vaatame aknast välja, oodates kedagi, kes on teel. See on ootus, mis paneb meid hoolikamalt kuulama uste naginat või auto häält sissesõiduteel. Meie tänane evangeelium räägib kümnest neitsist, kes ootasid peigmeest. Nad ootasid öösel, keset pimedust, kus iga varjude liikumine võis tähendada saabumist. Viis neist olid arukad ja võtsid kaasa õli, teised aga jätsid selle unarusse. See lugu ei ole lihtsalt etteheide unustamise eest. See on lugu sellest, mis jääb alles siis, kui ootamine venib pikemaks, kui me eales oskasime karta.

Benjamin Vo oli poiss, kes oskas oodata ja valmistuda. Ta oli poiss, kelle loogiline meel ja uudishimu olid alati suunatud tuleviku poole – olgu selleks siis keerulised koodiread, pilveinfrastruktuur või tema unistus „Con Chim Airlinesist“. Ta ei olnud lihtsalt unistaja; ta oli ehitaja. Ta ehitas mudeleid, ta ehitas plaane, ta ehitas suhteid oma isa ja emaga, oma venna Ryaniga. Ta oli poiss, kes hindas korda ja valmistumist. Kui me mõtleme Benile, siis me ei näe teda kunagi tühjade kätega. Ta oli alati midagi loomas, midagi uurimas, midagi oma lähedastega jagamas. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“

Kuid täna peame me rääkima sellest, mis juhtub siis, kui ootus katkeb. Alan ja Thao, ma tean, et need neli kuud on olnud nagu pikk, lõputu öö, kus õli teie lampides on tundunud otsa saavat. Ma tean, et on hommikuid, mil te ärkate ja esimene mõte, mis teid tabab, on tühjus. See on see hetk, kui lein ei hüüa, vaid astub vaikselt tuppa. Te olete küsinud: miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis minu võimuses? Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi detail, mis jäi kahe silma vahele. Haigus ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olite talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei jäänud milleski alla, te ei jäänud üheski asjas hiljaks. See, et te olete täna siin, on teie armastuse suurim tõestus.

Vaadake, kuidas Tarkuseraamat meid täna lohutab: „Kes teda koiduajal otsib, ei pea pettuma, sest ta leiab ta istumas oma värava ees.“ See on nii ilus pilt. Tarkus – Jumala ligiolu – ei ole kuskil kaugel, kättesaamatus kõrguses. Ta istub meie värava ees. Ta ootab meid seal, kus me oleme kõige haavatavamad, kus me oleme kõige väsinumad. Kui te tunnete, et te ei suuda enam oodata, kui te tunnete, et öö on liiga pime, siis teadke: Issand ei ole teid hüljanud. Ta istub teie värava ees, Ta ootab teiega koos. Ta ei nõua teilt, et te oleksite tugevad. Ta nõuab ainult, et te oleksite olemas.

Benjamin oli poiss, kes mõistis andmise tõelist olemust. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli raskelt haige? Ta ei teinud sellest numbrit, ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See ei olnud lihtsalt raha; see oli tema viis öelda: „Ma armastan sind ja ma tahan, et sul oleks kergem.“ See on see „õli“, millest evangeelium räägib. See on armastus, mis ei hoia midagi endale, vaid on alati valmis teistele jagama. See Beni armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses.

Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, kui väga sa teda igatsed. Ma tean neid hetki, kui sa vaatad oma telefoni või seisad kohas, kus te varem koos olite, ja tunned seda tühjust. Kuid tea seda: Ben ei ole kuskile kadunud. Ta on sinu kõrval. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses, sinu sammudes. Sinu vend on nüüd seal, kus ühelgi lennul ei ole enam piire ja kus ta vaatab sind samasuguse sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada kõrgele. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma peopesal ja sa ei ole kunagi, mitte ühelgi hetkel oma elus üksi.

Meie usk ei ole muinasjutt. Meie usk on kindel kalju. Püha Paulus ütleb täna nii kindlalt: „Meie, kes me elame ja järele jääme, ei saa eelneda neile, kes on uinunud... Ja nõnda me oleme alati Issandaga.“ See on meie lootus. Benjamin ei ole uinunud mitte pimedusse, vaid valgusesse. Ta on jõudnud koju, sinna, kuhu me kõik oleme teel. Ta ootab meid seal, kus ei ole enam haigust, ei ole enam valu, ei ole enam ootamist, vaid ainult kohtumine. See „Banquet of Heaven“, millest me räägime, ongi koht, kus Ben nüüd istub, olles koos Saint Carlo Acutisega – kahe noore hingega, kes on meile eeskujuks oma särava usu ja puhta armastusega.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna üks hea tegu – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, mõeldes Benile. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist meie maailmas. See on viis, kuidas me hoiame oma lambid põlemas, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume Issanda juures. Aamen.