Püha Borromeo Carlo, piiskopi mälestuspäev

Me kõik teame seda vaikset, peaaegu märkamatut hetke, kui keegi, keda me armastame, peatub, et vaadata midagi, mis meile tundub tavaline. Võib-olla on see lihtsalt lind, kes istub traadil, või lennuki hõbedane vari, mis libiseb üle maapinna. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas seisatada. Ta ei elanud oma elu kiirustades läbi, vaid uudishimuga, mis oli nagu avatud aken maailma ilu poole. Mõelge ühele pildile: Ben, kes istub koos oma venna Ryaniga rongis, vaadates aknast välja, kuidas maastik mööda voolab. Ta ei olnud lihtsalt reisija; ta oli vaatleja, kes otsis horisonti, kes unistas oma „Con Chim Airlinesist“ – sellest lennufirmast, mis oli tema kujutluses sama reaalne kui taevas ise. Ta oli poiss, kellele meeldisid koodiread ja keerulised süsteemid, kuid kelle süda oli ometi nii lihtne, nii soe ja nii valmis armastama.

Kuid täna, kui me loeme Püha Pauluse kirja filiplastele, seisame me silmitsi millegi palju nõudlikumaga. Paulus ütleb: „Tehke kõik ilma nurisemata ja kõhklematta, et te oleksite laitmatud ja puhtad.“ See on karm kutse. Kuidas olla laitmatu, kui meie südamed on murtud? Kuidas olla puhas, kui lein katab meid nagu tolm? Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest. Te olete olnud kohal igal sammul, igas hingetõmbes. See, et te olete endiselt siin, on teie armastuse suurim tõestus.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib täna väga otse, peaaegu karmilt. Ta räägib torni ehitamisest ja sõtta minekust. Ta räägib kulude arvestamisest. „Kes teist, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ja ei arvestaks kulusid?“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse. Meie elu on nagu pooleli jäänud ehitus. Meil oli plaan, meil olid unistused, meil oli Benjamin, kes pidi kasvama, kes pidi looma, kes pidi lendama. Ja nüüd on torn pooleli. Kuid kuulake: torni vundament ei ole meie plaanid. Torni vundament on Kristus. Jeesus ei ütle, et kui torn pooleli jääb, siis on kõik nurjas. Ta küsib, kas me oleme valmis Teda järgima ka siis, kui me ei tea, kuhu tee viib. Ta küsib, kas me usaldame Teda ka siis, kui meie „ressursid“ – meie jõud, meie lootus, meie rõõm – tunduvad olevat otsas. Ben oli poiss, kes mõistis seda alateadlikult. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli raskelt haige? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See ongi torni lõpetamine: mitte oma jõuga, vaid armastusega, mis on valmis ennast jagama. See Beni armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses. See on see, kuidas ta endiselt elab, endiselt annab, endiselt hoolib.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes. Sinu elu on tema elu jätk. Sinu rõõm on tema rõõm. Sinu headus on see, kuidas ta endiselt maailma muudab. Ära karda, et sa oled üksi. Sa oled osa suurest perest, keda Jumal hoiab oma peopesal.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Sest Jumal on see, kes meis tegutseb.“ See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.