Kõigi usklike lahkunute mälestuspäev

Me kõik teame seda pilti: kui me vaatame sügisesel õhtul aknast välja, näeme me lehti, mis langevad vaikselt maapinnale. See on looduse loomulik rütm – aeg, mil elu tõmbub tagasi, et valmistuda uueks kevadeks. Täna, Kõigi usklike lahkunute mälestuspäeval, vaatame me ka oma elude sügisesse. Me seisame silmitsi tõsiasjaga, et meie armsad, kes on meile nii kallid, on astunud üle läve, mida me ise veel ületada ei saa. Me tunneme seda tühjust, seda vaikust, mida Benjamin Vo jättis endast maha, kui ta suvel meie hulgast lahkus.

Benjamin oli poiss, kelle elu oli nagu särav, kiiresti tõusev täht. Mõelge ühele pildile: Ben, kes seisab oma armastatud lennujaamas, vaatamas Boeing 737 tõusu taevasse. See ei olnud tema jaoks lihtsalt metallist masin, vaid sümbol – võimalus näha maailma avaramalt, võimalus unistada kaugemale. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul jõudis näha maailma imesid, kuid kes oma hinges jäi alati selleks lihtsaks ja heaks pojaks, kes hindas üle kõige oma perega koos veedetud aega. Ta oli poiss, kes oskas unistada „Con Chim Airlinesist“ ja kelle näol oli alati see soe, siiras naeratus, mis suutis hajutada ka kõige tumedamad pilved.

Kuid täna peame me rääkima tõtt, enne kui saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest. Teie armastus oli ja on tema elus kõige kindlam vundament.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus ütleb: „Kõik, mida Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ja seda, kes minu juurde tuleb, ma ei aja välja.“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumal ei ole kauge kohtunik, kes ootab meie vigu. Ta on see, kes võtab vastu. Ta on see, kes hoiab. Ta ütleb, et Ta ei kaota mitte midagi, mis Talle on antud. See tähendab, et Benjamin ei ole kadunud. Ta on hoitud. Ta on Jumala käes, kus „no torment shall touch them“, nagu ütleb Targa raamat. See rahu, millest pühakiri räägib, ei ole lihtsalt vaikus – see on täielik, katkematu osadus Looja armastusega.

Benjamin oli poiss, kelle süda oli täis erakordset heldust. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli raskelt haige? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See on see „kuld sulatusahjus“, millest Targa raamat kõneleb – ta oli proovitud, ta oli puhas, ja Jumal võttis ta kui ohvrianni oma lähedusse. See Beni armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes. Sinu elu on tema elu jätk. Sinu rõõm on tema rõõm. Sinu headus on see, kuidas ta endiselt maailma muudab.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Püha Paulus kirjutab roomlastele: „Lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi.“ See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.