Püha Hieronymuse, preestri ja kiriku doktor mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama terminali aknast välja. See on koht, kus maailm muutub – kus inimesed kohtuvad ja lahkuvad, kus suured masinad tõusevad taeva poole, trotsides gravitatsiooni. Benjamin Vo jaoks ei olnud see lihtsalt koht; see oli tema kutsumus. Ta teadis lennukite mudeleid, ta tundis nende mootorite rütmi, ta unistas omaenda „Con Chim Airlinesist”. Mäletate, kuidas ta sellest rääkis? See ei olnud lihtsalt mäng. See oli poiss, kes vaatas üle horisondi ja nägi seal võimalust, lootust ja ilu. Täna, kolm kuud pärast seda, kui Ben läks oma viimasele ja kõige pikemale lennule, seisame me siin, vaadates omaenda elude horisonti, mis tundub äkki tühi ja hall.

Tänane esimene lugemine Iiobi raamatust on karm. Iiob ütleb: „Ta teeb suuri asju, mida ei saa uurida, ja imetegusid, mida ei saa kokku lugeda.” See on tõde, mis meid sageli hirmutab. Me tahame uskuda, et kui me oleme head, kui me oleme „laitmatud ja õiglased”, siis on meid kaitstud kõige halva eest. Me tahame, et elu oleks nagu Beni matemaatikaülesanded, kus igal võrrandil on loogiline lahendus. Aga Iiob õpetab meile midagi muud. Ta kaotab kõik – oma karja, oma teenijad, oma lapsed. Ja siiski, keset seda purustavat valu, ta langeb maha. See ei ole tuimus. See on usaldus, mis ulatub sügavamale kui meie arusaamine. See on usaldus, mis suudab seista keset varemeid ja öelda: „Jumal on endiselt Jumal.”

Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas vaikset, rasket kivi. Ma tean seda tunnet, kui öösel ärgates küsite endalt: „Kas ma jätsin midagi tegemata? Kas ma oleksin pidanud märkama? Kas see oli minu süü?” Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See haigus, see teekond, see valu – see ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatus. See ei olnud karistus teie või Beni tegude eest. Haigus on osa sellest langenud maailmast, see on torm, mis võib tabada igaüht, olenemata sellest, kui hoolikad või armastavad me oleme. Te olite ja olete Beni jaoks maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema elu päike. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda oma kätel. Tõstke see süükoorem oma südamelt. Te olete vabad. Te ei ole midagi kaotanud, mida te saaksite tagasi võita – te olete andnud talle kõik, mida üks laps vajab: armastuse, mis ei tunne piire. Mõelge sellele hetkele, kui Ben, vaevalt viieteistkümneaastane, pakkus oma sääste, et aidata onu Williamit. Ta ei purustanud hoiupõrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit – ta lihtsalt pakkus. See oli tema süda, mis oli juba täis Jumala armastust. See armastus ei ole kadunud. See on see, mis teid hoiab.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus ütleb: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.” Jeesus ei räägi siin kodutusest kui puudusest, vaid kui täielikust usaldusest Isa vastu. Ta on rändur, kes on alati teel. Ja Ben oli ka rändur. Ta reisis maailma eri paigus, ta uuris pilveinfrastruktuure, ta unistas lennukitest. Ta oli poiss, kelle vaim ei jäänud kunagi seisma. Ta oli alati valmis uueks avastuseks. Ja nüüd on ta leidnud oma tõelise kodu. Ta on leidnud selle koha, kuhu ta oma pea võib panna, kus ei ole enam valu, ei ole enam haigust, ei ole enam küsimusi, vaid ainult rahu. See on see koht, kuhu me kõik oleme teel. See on see koht, kus me kohtume taas.

Ryan, ma tean, et su vend on su kõrvalt puudu. Ma tean, et sa tunned seda tühjust, kui sa vaatad tema asju või mõtled tema unistustele. Aga ära unusta, et sa oled tema vend. Sa kannad tema naeratust edasi. Sa kannad tema uudishimu edasi. Iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa teed midagi head, elab Ben sinu kaudu. See on pärand, mida surm ei saa puudutada. Sa ei pea olema üksi, sest Ben on sinuga, ja Jumal on teiega mõlemaga. Ärge kartke küsida Jumalalt „miks”. Iiob küsis. Jeesus küsis ristil. See ei ole usu puudumine; see on ausus Jumala ees. Jumal ei taha, et te teeskleksite, et kõik on hästi. Ta tahab, et te tuleksite Tema juurde oma murtud südamega, täpselt nii, nagu te olete.

Meile meeldib mõelda, et Jeesus on kuningas, kes valitseb pilvedes. Aga Ta on see, kes nuttis Laatsaruse haual. Ta on see, kes hoiab Beni praegu oma süles. Ta teab, mida tähendab kaotada, ja Ta teab, mida tähendab üles tõusta. Tema nimi on kõrgem kui ükski teine nimi, sest Ta on võitnud surma mitte jõuga, vaid armastusega. Ben elab nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Ta on seal, kus ei ole enam valu, ei ole enam haigust, ei ole enam küsimusi, vaid ainult rahu. See on see koht, kuhu me kõik oleme teel. See on see koht, kus me kohtume taas.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa, öelge lihtsalt: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.” Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. See on viis, kuidas te hoiate teda elus ja kuidas te ise saate elada edasi. See on nagu see kaev, mille te olete lasknud rajada – vesi voolab, elu jätkub, ja Beni nimi on seotud eluga, mitte surmaga. Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd seal, kus lennud ei lõpe kunagi. Me hoiame sind oma südametes, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.