Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Olgu Issanda rahu ja armuvalgus teiega sel pühal mälestuspäeval.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda hetke, kui me seisame lennujaama terminalis ja vaatame läbi klaasi lennukeid, mis stardivad ja maanduvad. See on pidev liikumine, pidev ootus, pidev teekond. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas seda vaadata mitte kui lihtsalt masinat, vaid kui kutset. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul ehitas oma unistuste lennufirma – „Con Chim Airlinesi“ – ja kelle jaoks iga koodirida, iga matemaatiline võrrand ja iga lennukimudel oli viis mõista maailma sügavamat korda. Ta oli poiss, kes oma uudishimuga avas aknaid sinna, kuhu teised vaatasid vaid põgusalt. See oli tema viis öelda: „Ma olen siin, ma olen valmis, ma armastan teid.“
Kuid täna, kui me loeme püha Pauluse kirja Tiitusele, seisame me silmitsi millegi palju nõudlikumaga. Paulus kirjutab: „Sest Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele... ja ootame õndsat lootust ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ See on karm ja samas nii lohutav tõde. Me elame siin, maa peal, oma mälestuste ja igatsustega, kuid meie tõeline kodakondsus ei ole siin. Benjamin on nüüd seal, kus ta ei pea enam ootama stardiluba ega muretsema lennuplaani pärast. Ta on jõudnud koju.
Ma tean, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest.
Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib täna väga kummalise loo – loo kümnest pidalitõbisest, kes hüüavad Teda appi. Kümme said terveks, kuid ainult üks, samariitlane, pöördus tagasi, et tänada. Jeesus küsib: „Kus on teised üheksa?“ See küsimus ei ole etteheide, vaid kutse sügavamale suhtele. Tänulikkus ei ole lihtsalt viisakus; see on äratundmine, et kõik, mis meil on, on kingitus. Benjamin oli poiss, kes oskas tänada elu väikeste asjade eest. Ta oli poiss, kes oma 15 eluaasta jooksul jõudis ehitada nii palju: mitte ainult koodiridu oma GitHubi hoidlates, mitte ainult unistusi oma „Con Chim Airlinesist“, vaid eelkõige headust. Mõelge sellele ühele vaiksele, puhtale hetkele tema elust: kui tema onu William oli rängalt haige, tuli viieteistaastane Benjamin vanemate juurde ja soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu – kõik, mis tal oli kogutud –, et aidata. Ta ei lõhkunud seda põrsast, raha polnudki vaja, sest abi oli olemas. Kuid see žest ise... poiss, kes oli valmis andma ära kõik, mis tal oli, sest keegi teine vajas seda. See ongi see tänulikkus, mis ei hoia midagi endale.
Ja see vesi voolab ikka veel. See ei jäänud pidama tema lahkumisega. See elab edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus Vietnamis, kus vesi kosutab neid, kes seda vajavad – vaikuses, ilma suure kisa ja kärata, täpselt nii, nagu evangeelium meid õpetab andma. See on märk sellest, et Beni armastus ei ole kadunud. See elab edasi igas sõõmus elavas vees, igas heas sõnas, igas vaikses palves, mida isa Alan ja ema Thao kannavad oma rinnas.
Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna vend ja parim sõber. Ma tean, kui väga sa teda igatsed, kui sa seisad kohtades, kus te varem koos olite. Kuid tea seda: sinu vend ei ole kadunud. Ta on seal, kus lennud ei lõpe ja kus ta vaatab sind sama sooja, puhta naeratusega, millega ta istus sinu kõrval. Ära karda unistada, ära karda elada. Sinu vend tahab, et sa lendaksid kõrgele. Jumal hoiab sind oma peopesal.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu ja hoidku teid, lasku oma pale teile paista ja olgu teile armuline. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.