Kolmekümnenda nädala teisipäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame köögis tainast, mis on sõtkutud ja ootab. See on vaikne, peaaegu nähtamatu protsess. Väike kogus pärmi, segatud kolme mõõdu jahu hulka, ei tee kohe suurt lärmi. See ei muuda maailma ühe silmapilguga. Kuid see töötab vaikselt, kannatlikult, läbistades iga atomi, kuni kogu tainas on kerkinud. See on evangeeliumi pilt Jumala riigist – see ei tule suure kärinaga, vaid nagu see väike seeme, mis kasvab suureks puuks, andes varju taeva lindudele. See on elu, mis kasvab ja muutub, isegi kui me seda silmaga ei näe.

Benjamin Vo oli poiss, kelle elu oli just selline – täis seda vaikset, kuid võimsat kasvu. Mõelge ühele pildile: Ben, kes istub gondlis, libisedes läbi Veneetsia vaiksete kanalite, vaadates üle õla tagasi, naeratus näol, mis on täis avastamisrõõmu. See naeratus ei olnud lihtsalt poisi rõõm; see oli märk tema sisemisest maailmast, mis oli sama avar kui taevas, mida ta nii väga armastas. Ta oli poiss, kelle uudishimu oli piiritu – olgu see siis matemaatika, pilvetehnoloogia või tema unistus „Con Chim Airlinesist“. Ta ei näinud maailma kui takistuste rida, vaid kui võimalust ehitada, ühendada ja lennata. Ta oli nagu see seeme, mis on istutatud heasse mulda ja mis sirutub valguse poole, pakkudes teistele varju ja lootust.

Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame rääkida lootusest. Me peame rääkima sellest, mis on päris. Ma tean, et siin on vanemaid, Alan ja Thao, kes kannavad endas seda rasket vaikust, mis on jäänud nelja kuu tagusest ajast. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Haigus on kui see torm, mis tabab puid valimatult, sõltumata sellest, kui hästi me nende eest hoolitseme. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus küsib: „Millega ma võrdlen Jumala riiki?“ Ta ei võrdle seda kuningriigi vägevuse ega võimuga. Ta võrdleb seda seemne ja pärmiga. Need on kõige tagasihoidlikumad asjad. Kuid neis on elu vägi. See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumala riik ei ole kuskil kaugel, see on siinsamas, meie leinas, meie mälestustes, meie armastuses, mis ei lõpe. See on see „suur saladus“, millest Paulus kirjutab – armastus, mis seob meid Kristusega, kes on andnud iseennast meie eest. See armastus ei ole kaduv. See on see pärm, mis on juba teinud oma töö, muutes meie elu igaveseks.

Benjamin oli poiss, kes oskas anda. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kes oli juba õppinud, mis on tõeliselt oluline. See on viljakus, mis ei sõltu aastatest, vaid südame suurusest. Ja see viljakus jätkub. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. See on elav vesi, mis toidab teisi, täpselt nagu Ben toitis oma armastusega teid. See on Beni vaim – ta ei ole kadunud, ta on saanud osaks sellest suurest taevasest perest, kus ta ootab teid.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos muusikat tegite või unistusi pidasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid, nagu teie valvasite teda.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Elage armastuses, nõnda nagu Kristus on meid armastanud.“ See on teie kutsumus. See on Beni pärand.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.