Kahekümne kolmanda nädala laupäev tavalisel ajal

Me kõik teame seda pilti, kui keegi ehitab midagi – olgu see siis klotsidest torn lapse toas või keeruline arvutikood, mille kallal Benjamin nii sageli töötas. Me teame, kui oluline on vundament. Kui maa on pehme või vundament on viltu, siis isegi kõige ilusam ehitis ei pea tormile vastu. Jeesus kasutab täna seda lihtsat, kuid sügavat pilti: mees, kes kaevas sügavale ja rajas oma maja kaljule. Kui jõgi tõusis ja vesi vastu maja peksis, seisis see kindlalt, sest see oli hästi ehitatud. See pilt on meile täna kui ankur. Meie elud, meie unistused, meie kõige kallimad inimesed – kõik see on meie maja. Ja kui torm tuleb, kui lein oma külma veega meie ukselävele jõuab, siis on küsimus vaid ühes: millel meie maja seisab?

Benjamin oli poiss, kes hindas kindlust ja selgust. Mõelge tema kirele lennunduse vastu. Ta ei armastanud lennukeid vaid nende ilu pärast; ta armastas nende inseneritööd, seda täpsust, mis on vajalik, et hiiglaslik masin saaks turvaliselt tõusta ja maanduda. Ta oli poiss, kes mõistis, et maailm toimib seaduste järgi, ja ta oli oma vaimult sama täpne ja siiras. Ta oli poiss, kes vaatas oma isa ja nägi temas turvalist sadamat. Ta oli poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis ehitada midagi, mis ei lagune. Tema elu vundament ei olnud mitte tema intelligentsus, vaid tema süda – see pehme, heatahtlik ja andestav süda, mis pani teda soovima oma hoiupõrsa sääste jagada, et aidata oma onu Williamit. Ta ei pidanud seda tegema. See oli tema olemus. See oli tema vundament.

Ma tean, et paljud teist, eriti Alan ja Thao, tunnete praegu, et teie maja on tormis. Te tunnete, et vesi peksab vastu seinu ja te kardate, kas see peab vastu. Te küsite endalt, kas te olete midagi kahe silma vahele jätnud. Te kannate endas seda rasket kivi, mida nimetatakse süütundeks. Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. See haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.

Jeesus ütleb täna: „Aga miks te hüüate mind: 'Issand, Issand!' ega tee, mida ma ütlen?” See ei ole etteheide, see on kutse. See on kutse ehitada oma elu mitte asjadele, mis kaovad, vaid armastusele, mis jääb. Püha Paulus kirjutab korintlastele: „Leib, mida me murrame, on osadus Kristuse ihust.” See on meie tõeline vundament. Me ei ole üksi oma leinas. Me oleme osa ühest suurest kehast, kus iga pisar on loetud ja iga valu on kantud. Kui me tuleme Issanda laua äärde, siis me tuleme sinna, kus meie purunenud tükid saavad taas kokku. Benjamin on nüüd sellel teisel kaldal, kus tormi enam ei ole. Ta on seal, kus tema uudishimu ja tema särav naeratus on leidnud kodu. Ta on seal, kus tema unistus „Con Chim Airlinesist” on saanud osaks suuremast taevasest rännakust.

Ryan, kallis vend. Ma tean, et sa tunned Beni puudumist kõige teravamalt. Sa oled temaga koos kasvanud, koos naernud, koos unistanud. Ära karda seda tühjust. See tühjus on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Ben on sinuga. Ta vaatab sind ülevalt. Ta on sinu kaitseingel. Ela edasi, püüa edasi, ole julge, sest iga sinu samm on ka Beni samm. Sa oled tema parim sõber ja see side on tugevam kui surm. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa oled lahke, elab Ben sinus edasi. Sa oled tema pärand siin maa peal.

Benjamin oli poiss, kes oskas märgata. Ta märkas oma isa väsimust, ta märkas maailma ilu. See on see, mida tähendab ehitada oma maja kaljule. See tähendab mõista, et meie pärand ei ole mitte see, mida me omame, vaid see, mida me anname. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust Cà Mau külas, on elav tunnistus sellest. See on vesi, mis annab elu, mis puhastab, mis kosutab. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. Iga kord, kui te teete midagi head, iga kord, kui te olete kellegi vastu lahked ilma, et keegi teaks – see on Beni viis elada edasi.

Ma palun teid täna: ärge püüdke oma valu ära peita. Ärge püüdke teeselda, et kõik on korras. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Tema armastus voolab edasi, nagu vesi, mis annab elu janustele. See on see, kuidas Jumal muudab meie leina viljakaks.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Sirutage oma käed Issanda poole. Ta on seal, Ta ootab, et teid tervendada. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.