Püha Gregorius Suure, paavsti ja kiriku doktor mälestuspäev

Kujutage ette ühte vaikset hommikut Gennesareti järve ääres. Õhk on karge, vesi peegelsile ja kalurid, kes on terve öö vaeva näinud, pesevad kurnatult oma võrke. See on pilt, mida me tunneme – see on tühjade käte pilt. See on see hetk, kui oled andnud endast kõik, kui oled püüdnud, oled võidelnud, oled oma võrgud öö läbi vette heitnud, kuid saak on jäänud tulemata. See on see tunne, mida paljud teist, kes te Beni leinate, kannate endas: tunne, et olete andnud kõik, kuid olete jäänud tühjade kätega.

Benjamin Vo oli poiss, kes mõistis „püüdmise” tähendust sügavamalt kui paljud täiskasvanud. Ta ei olnud poiss, kes oleks vältinud raskusi. Ta oli võitleja – olgu see badmintoniväljakul, kus ta andis oma parima, või tema lõputus uudishimus teaduse ja tehnoloogia vastu. Ta oli särav, ta oli elav, ta oli nagu lennuk, mis on loodud lendama. Kuid täna, kaks kuud pärast tema lahkumist, tundub see „püüdmine” nii valusalt ebaõiglane. Teie, Alan ja Thao, olete kui need kalurid, kes on öö läbi võrke pesnud. Te olete andnud oma armastuse, oma hoolitsuse, oma unetud ööd, oma palved. Ja kui te vaatate nüüd tagasi, siis see tühjus, see Beni tühjaks jäänud tool, see vaikus tema toas – see tundub kui „saak, mida pole”.

Kuid vaadake, mis juhtub evangeeliumis. Jeesus ei ütle Siimonale: „Noh, sa oled ebaõnnestunud.” Ta ütleb: „Sõua sügavasse vette ja heitke oma võrgud välja!” See on kutse usaldada siis, kui inimlik loogika ütleb, et see on mõttetu. See on kutse heita oma võrgud sügavamale, sinna, kuhu meie pilk ei ulatu.

Ja siin peame me peatuma ja vaatama üht rasket kivi, mida paljud vanemad kannavad: „Kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” See on see inimmõistuse petlik tarkus, millest Paulus täna korintlastele kirjutab. Ta ütleb: „Sest selle maailma tarkus on Jumala ees narrus.” Meie inimlik tarkus ütleb, et kui me oleksime olnud targemad või valvsamad, oleksime tulemust muutnud. See on vale. See on see misplaced guilt, see asjatu süü, mis ei tule Jumalalt. Kui Jeesuselt küsiti, kes patustas, et mees sündis pimedana, ütles Ta selgelt: „Ei ole patustanud tema ega tema vanemad.” Haigus ei ole karistus ja see ei ole teie süü. See on osa langenud maailma valust, mida Jumal ise kannab koos teiega. Tõstke see kivi oma südamelt. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.

Ben oli poiss, kes oskas unistada. „Con Chim Airlines” – see oli tema unistus, tema naeratus, tema viis näha maailma kõrgustest. Ta oli poiss, kes 15-aastaselt, täiesti omal algatusel, pakkus kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata oma onu Williamit. Ta ei pidanud seda tegema, ta ei lõhkunud põrsast, kuid see pakkumine – see oli tema süda. See oli armastus, mis ei pidanud arvet. See on see „puhas süda”, millest psalm täna räägib. See on see, kes võib tõusta Issanda mäele.

Ben on nüüd sellel mäel. Ta on jõudnud „Suurde Ookeani” – Đại Dương, nagu tema nimi tähendab. Ta ei ole enam piiratud haiguse ega nõrkusega. Ta on vaba. Ta on koos püha Carlo Acutisega, oma vaimse vennaga, kes samuti lahkus noorena, kuid jättis endast maha valguse, mis ei kustu. Nad palvetavad meie eest. Nad palvetavad arstide ja teadlaste eest, et see valu, mida teie olete pidanud kandma, saaks tulevikus leevendatud.

Ryan, kallis vend. Sa oled näinud Beni naeratust ja tema headust. Sa oled osa sellest samast armastusest. Ära karda elada. Ära karda püüda, isegi kui sa oled väsinud. Ben vaatab sinu järele. Ta on nagu lennuk, mis on tõusnud kõrgemale kui pilved – sa ei näe teda, aga sa tead, et ta on olemas ja ta hoiab sind. Ela edasi, püüa edasi, sest iga sinu heategu on Beni pärand.

Ja teile, kes te kuulate seda eemalt, teile, kes te kannate oma kodudes raskeid riste – te ei ole üksi. Jumal on teiega. See vesi, mis voolab Cà Mau külas sellest kaevust, mis on rajatud Beni mälestuseks, on märk sellest, et armastus ei lõpe surmaga. See voolab edasi. See kustutab januseid. See on Beni „Suur Ookean”, mis annab elu edasi.

Mis on see üks asi, mida te saate täna kaasa võtta?

See on kutse usaldada. Kui te tunnete end tühjana, kui te tunnete, et teie võrgud on tühjad, siis ärge heitke meelt. Jeesus on seal, Ta istub teie paadis. Ta ei palu teil olla täiuslikud. Ta palub teil lihtsalt heita võrgud uuesti vette – mitte oma jõuga, vaid Tema usalduses.

Täna, kui te koju lähete, leidke hetk vaikuseks. Ärge täitke seda müra ja ekraanidega. Istuge vaikuses, vaadake taevasse ja öelge: „Aitäh, Jumal, et sa andsid meile Beni. Ta on sinu kätes ja me oleme sinu kätes.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks, ilma et keegi kiidaks. See on Beni viis elada edasi teie kaudu.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik võrgud on täis ja kus armastus on igavene. Aamen.