Püha Laurentsiuse, diakoni ja märtri püha

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Täna tähistame püha Laurentsiuse mälestuspäeva. Tema oli noor diakon, kes jagas rõõmsa südamega kiriku varad vaestele ja andis oma elu täielikult Kristusele.

Püha Paulus tuletab meile tänases kirjas meelde: „Jumal armastab rõõmsat andjat.” Ja Evangeeliumis lausub Jeesus need sügavad sõnad: „Kui nisutera ei lange maasse ega sure, jääb see vaid üheks nisuteraks; aga kui see sureb, kannab see palju vilja.”

Mida tähendab olla rõõmus andja?

See ei tähenda üksnes asjade jagamist… See tähendab oma südame, oma pühendumuse ja oma vaeva andmist ilma hirmuta ja ilma kurbuseta.

Möödunud on kaheksa nädalat päevast, mil armas Benjamin läks Taevase Isa juurde.

Mõeldes täna Benjaminile, meenub tema vankumatu tahe ja spordimehe hing. Sõltumata sellest, kas ta andis endast kõik sulgpalliväljakul või korvpallitrennis, elas Ben lihtsa ja kauni veendumuse järgi: „Püüdlemine ongi see, mis loeb.” Benjamin Vo ei kartnud vaeva näha ega pingutada. Ta andis alati endast kõigest väest parima — täis pühendumust, ausust ja säravat rõõmu.

See siiras ja heatahtlik vaim oli nagu see kaunis seeme, millest pühakiri räägib. Ben ei hoidnud oma headust ega püüdlusi endale. Ja see vili, mida tema noor elu kandis — armastus, ausus ja sügav hoolimine —, püsib igavesti.

Armsad Alan, Thao ja armas vend Ryan… kui leina raskus teeb südame valusaks, tuletab tänane Sõna meile meelde: see nisutera pole kadunud. Benjamin on hoitud Kristuse juures, seal, kus Isa teda austab ja hoiab. Tema siiras pühendumus ja soe naeratus annavad teile jõudu edasi elada.

Pöördume täna palves kõigi tädide, onude ja lähedaste poole, ning igaühe poole, kes palvetab meiega kaugelt — eriti haigete laste ja rasket risti kandvate perede poole. Tundke täna Jumala lohutavat ja sooja ligiolu.

Usaldame armsa Ben ja kogu tema pere Taevase Ema Neitsi Maarja ning Kristuse igavese rahu hoolde.

Aamen.