Kuuekümnenda nädala esmaspäev tavalisel ajal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänased lugemised esitavad meile sügava küsimuse: mida Issand meilt tegelikult ootab? Miika prohvetikuulutus on otsekohene ja võimas. Jumal esitab oma rahvale väljakutse, küsides: „Mu rahvas, mida olen ma sulle teinud? Või millega ma sind olen väsitanud? Vasta mulle!” Ta tuletab neile meelde oma ustavust, oma päästet Egiptuse orjusest. Ja siis vastab prohvet ise küsimusele, mis on hea ja mida Issand meilt nõuab: „Ainult et sa teeksid õigust ja armastaksid headust ning käiksid alandlikult oma Jumalaga.” See ei räägi suurtest ohvritest või rituaalidest, vaid südame hoiakust – õiglusest, headusest ja alandlikust käimisest Jumalaga.

Ja siis evangeeliumis näeme Jeesust silmitsi variseridega, kes otsivad temalt märki. Nad tahavad midagi erakordset, midagi käegakatsutavat, et oma usku kinnitada. Kuid Jeesus vastab, et neile ei anta muud märki kui prohvet Joona märk. See on viide Tema enda surmale ja ülestõusmisele – kolm päeva maa südames, just nagu Joona oli vaala kõhus. See on märk, mis nõuab usku, mitte lihtsalt nägemist. See on märk, mis räägib Jumala plaanist, mis on suurem kui meie ootused, sügavam kui meie mõistus.

Kas me otsime märke oma elus? Kas me ootame, et Jumal näitaks meile midagi erakordset, et me usuksime? Või oleme me valmis elama selle lihtsa tõe järgi, et teha õigust, armastada headust ja käia alandlikult oma Jumalaga? See on palve, see on eluviis, mis toob meid lähemale Issandale.

Meie südamed on täna Benjaminiga. Viis nädalat on möödunud sellest, kui Ben lahkus meie seast, ja me tunneme endiselt tema puudumise tühjust. Kuid Benjamini elu, kuigi lühike, oli täis seda sama headust ja armastust, millest Miika räägib. Mulle meenub tema sügav empaatia teiste vastu, tema võime tunda kaasa ja hoolida. Ta oli poiss, kellel oli särav intellekt, kuid veelgi säravam süda. See empaatia, see headus oli märk Jumala armastusest tema elus, ja see on märk, mis jääb meiega.

Jeesus ei unusta kedagi. Ta näeb teie valu, teie pisaraid. Ta näeb ka teisi lapsi, kes kannatavad, ja kõiki perekondi, kes kannavad rasket risti. Tundke end palun hoituna ja armastatuna Jumala poolt. Benjamini elu, tema rõõm ja tema vaim on meile meeldetuletuseks, et iga elu on Jumala silmis väärtuslik. Ja Jumal, kes on andnud meile Benjamini, hoiab teda nüüd oma igaveses armastuses. Ta on igavesti elus Kristuses. Ja nii nagu Psalm laulab: „Õigetele ma näitan Jumala päästvat väge.” See on päästev vägi, mis lohutab meid ka praegu, selles leinas.

Olgem kindlad, et Benjamin on nüüd Jumala juures, kus pole valu ega pisaraid, vaid ainult rahu ja valgus. Ja meie, kes me siia jääme, saame leida jõudu ja lootust Pühast Vaimust, kes meid lohutab ja juhib. Hoidkem oma südames Benjamini mälestust, tema headust, tema empaatiat, ja elagem edasi armastuses, mis ühendab meid kõiki Kristuses. Aamen.