Kuuekümnenda nädala neljapäev tavalisel ajal

Armsad vennad ja õed Kristuses,

Tänased lugemised kutsuvad meid sügavale enesevaatlusele, eriti seoses sellega, kuidas me Jumala sõna vastu võtame ja mõistame. Jeremija raamatus kuuleme Jumala südamevalust oma rahva pärast, kes on Talle selja pööranud: „Nad on jätnud minu, elava vee allika, ja on endale kaevanud kaevusid, katkiseid kaevusid, mis vett ei pea.” See on pilt sügavast truudusetusest, otsusest pöörduda ära sellest, mis annab elu, ja otsida rahulolu millestki, mis on lõpuks tühi ja purunenud.

Ja siis evangeeliumis esitab Jeesus oma jüngritele ja meile kõigile väga olulise küsimuse: „Miks sa räägid rahvahulgale tähendamissõnadega?” Tema vastus on paljastav: „Sest taevariigi saladuste tundmine on teile antud, aga neile ei ole antud.” Mõelgem sellele hetkeks. Jeesus räägib sellest, kuidas mõned näevad, aga ei näe, ja kuulevad, aga ei kuule ega mõista. See ei ole karistus, vaid pigem kahetsusväärne reaalsus inimeste südamete seisundist, mis on sulgunud Jumala tõe ees. Ta ütleb: „Õndsad on aga teie silmad, sest need näevad, ja teie kõrvad, sest need kuulevad.”

Kas meie silmad ja kõrvad on avatud? Kas me oleme valmis vastu võtma Jumala sõna kogu selle sügavuses, isegi kui see nõuab meilt muutust, meeleparandust? Või oleme me nagu need, kes eelistavad oma katkiseid kaevusid elava vee allikale?

Meie südamed on täna Benjaminiga. Viis nädalat on möödunud sellest, kui Ben lahkus meie seast, ja me tunneme endiselt tema puudumise tühjust. Benjamin Vo oli poiss, kellel oli erakordne intellekt ja piiritu uudishimu. Ta oli tõeline õppija, kes sukeldus uutesse teadmiste valdkondadesse, olgu see siis matemaatika, tehisintellekt või lennundus. Tema vaim oli särav ja ta oli alati valmis nägema ja kuulma, alati valmis mõistma uusi asju. See sama avatus, see sama janu teadmiste järele, on see, mis meid ka vaimses elus edasi viib – valmisolek näha ja kuulda Jumala tõde.

Benjamin oli õnnistatud avatud silmade ja kõrvadega, mitte ainult maailma saladuste, vaid ka elu ilu ja rõõmu nägemiseks. Ta jagas seda rõõmu oma perega, oma isaga lennujaamades lennukeid vaadeldes, luues mälestusi, mis on nüüd hinnalised aarded. See elav uudishimu ja rõõm on justkui peegeldus sellest, kuidas meiegi peaksime Jumala sõnale lähenema – avatud südamega, valmis vastu võtma ja mõistma.

Kõigile teile, kes te leinate, Benjamini vanematele Alanile ja Thaole, tema vennale Ryanile, tema tädidele ja onudele, ja kõigile, kes teda armastasid… ja ka teistele lastele, kes kannatavad, ja igale perekonnale, kes kannab rasket risti: Jumal näeb teid. Ta hoiab teid. Ta on teie elava vee allikas, isegi kui tundub, et teie kaevud on purunenud. Ärge sulgege oma silmi ega kõrvu Tema armastuse ees. Benjamin on nüüd Jumala juures, kus ta näeb ja kuuleb kõike selgelt, elava vee allika juures. Hoidkem oma südames tema mälestust, tema säravat vaimu ja tema janu elava vee järele. Ja teadkem, et Jumal, kes on armastus, hoiab teid kõiki oma kaitsva tiiva varjus. Aamen.