Tavalise aja kaheksateistkümnenda nädala esmaspäev

Juuda kuninga Sidkija valitsemisaja algul, neljanda aasta viiendas kuus, rääkis mulle Gibeonist pärit prohvet Hananja, Assuri poeg, Issanda kojas preestrite ja kogu rahva juuresolekul, öeldes: „Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal: Mina murran Paabeli kuninga ikke! Kahe aasta jooksul toon ma tagasi sellesse paika kõik Issanda koja riistad, mis Nebukadnetsar, Paabeli kuningas, võttis sellest paigast ja viis Paabelisse. Ja Jekonja, Joojakimi poja, Juuda kuninga, ja kõik Paabelisse läinud Juuda vangid toon ma tagasi sellesse paika, ütleb Issand, sest ma murran Paabeli kuninga ikke!” Siis rääkis prohvet Jeremija prohvet Hananjale preestrite ja kogu rahva juuresolekul, kes seisid Issanda kojas, ning prohvet Jeremija ütles: „Aamen! Nõnda tehku Issand! Täitku Issand sinu sõnad, mis sa oled kuulutanud, tuues Issanda koja riistad ja kõik vangid Paabelist tagasi sellesse paika! Kuid kuule nüüd seda sõna, mis ma räägin sinu kuuldes ja kogu rahva kuuldes: Muistsest ajast peale on prohvetid, kes on olnud enne mind ja enne sind, kuulutanud sõda, õnnetust ja katku paljudele maadele ja suurtele kuningriikidele. Prohvetit, kes kuulutab rahu, tuntakse tõeliselt Issanda läkitatuna alles siis, kui tema prohvetisõna täide läheb.” Siis võttis prohvet Hananja ikke prohvet Jeremija kaelast ja muretses selle katki ning Hananja rääkis kogu rahva juuresolekul, öeldes: „Nõnda räägib Issand: Nõnda murran ma kahe aasta jooksul Nebukadnetsari, Paabeli kuninga ikke kõigi rahvaste kaelast!” Ja prohvet Jeremija läks oma teed. Aga pärast seda, kui prohvet Hananja oli muretsenud ikke prohvet Jeremija kaelast, tuli Jeremijale Issanda sõna: „Mine ja räägi Hananjale ning ütle: Nõnda räägib Issand: Sina muretsesid puuikke, aga sa oled teinud selle asemele raudikke! Sest nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal: Ma panen raudikke kõigi nende rahvaste kaela, et nad teeniksid Nebukadnetsari, Paabeli kuningat, ja nad peavad teda teenima; ja eha välja loomadki ma annan temale.” Ja prohvet Jeremija ütles prohvet Hananjale: „Kuule siis, Hananja! Issand ei ole sind läkitanud, aga sina oled pannud selle rahva lootma valele! Seepärast räägib Issand nõnda: Vaata, ma saadan su ära maa pealt; sel aastal sa sured, sest sa oled kuulutanud taganemist Issandast!” Ja prohvet Hananja suri selsamal aastal, seitsmendas kuus.

Kohe pärast seda sundis Jeesus jüngreid paati astuma ja sõitma vastaskaldale tema eel, kuni tema saudab rahvahulgad minema. Kui ta oli rahvahulgad minema saatnud, läks ta üles mäele üksindusse palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. Aga paat oli juba mitme staadioni kaugusel kaldast, hädas lainetega, sest tuul oli vastu. Aga neljandal öövahiidil tuli Jeesus nende juurde, kõndides mere peal. Jüngrid aga nägid teda mere peal kõndivat ja kohkusid, öeldes: „See on tont!” ja karjusid hirmust. Aga Jeesus kõneles neile kohe: „Ole julge, see olen mina; ärge kartke!” Peetrus kostis temale: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga nähes tuult, lõi ta kartma ja hakkas vajuma ning karjus: „Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõderusuline, miks sa kahtlesid?” Ja kui nad astusid paati, vaibus tuul. Paatisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poig!” Ja kui nad olid sõitnud üle mere, tulid nad kaldale Genneesaretis. Kui selle paiga mehed tundsid tema ära, saatsid nad teate kogu ümberkaudsele maale, ja tema juurde toodi kõik haiged ja paluti teda, et nad saaksid puudutada kas või ainult tema kuue palistust. Ja kõik, kes seda puudutasid, said terveks.