Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Alustagem seda palvust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame, mis tunne on vaadata kella, kui ootame kedagi, kes on meile kallis. See on see kummaline, veniv aeg, kus minutid muutuvad tundideks ja iga väike heli trepikojas või tänaval paneb südame kiiremini põksuma. Me oleme ootel. Me oleme valvel. See on ootus, mis teeb meid haavatavaks, sest see paljastab, kui väga me teist inimest vajame.
Tänases evangeeliumis räägib Jeesus kümne neitsi tähendamissõna. Ta räägib ootamisest, mis kestab öö läbi, kuni südaööni, mil kostab hüüd: „Ennäe, peigmees!” See on pilt, mis kõnetab meid täna sügavalt, sest me seisame siin, kaks kuud pärast 13. juunit, olles ise omamoodi valvel. Me oleme õppinud, et ootamine ei ole lihtsalt aja möödasaatmine. See on südame seisund.
Benjamin Vo oli poiss, kes oskas oodata ja oskas valmistuda. Ta oli poiss, kelle mõistus oli nagu terav, hästi häälestatud instrument – ta lahendas 8. klassi matemaatikat 4. klassis, ta ehitas keerukaid süsteeme ja unistas oma lennufirmast „Con Chim Airlines”. Kuid vaadakem täna mitte tema tarkust, vaid tema valmistumist. See „õli”, mida targad neitsid oma lampidesse kaasa võtsid, ei olnud midagi, mida sai viimasel minutil laenata. See oli nende enda sisemine varu. See oli nende ustavus, nende isiklik suhe Peigmehega.
Benjaminil oli see ustavus. Me näeme seda tema elus, tema „püüdmises”. Ta ei olnud poiss, kes otsis otseteid. Ta oli võitleja, kes andis badmintoniväljakul ja korvpallitrennis endast kõik, teades, et „püüdmine on kõik, mis loeb”. See oli tema õli. See oli tema viis öelda Jumalale: „Ma olen valmis.” Ja kui ta oma 15 eluaasta jooksul rändas läbi maailma, alates Pekingist ja Tokyost kuni Vatikani ja Lourdes’ini, siis ta korjas seda õli igast hetkest, igast naeratusest, igast armastuse teost. Ta ei olnud kunagi tühi, sest ta oli täis uudishimu ja hoolivust.
Kuid me peame täna rääkima tõtt, enne kui me saame lohutust leida. Tõde on see, et ootamine on väsitav. See on raske. Alan ja Thao, te teate seda paremini kui keegi teine. Kaks kuud on olnud pikk, vahel talumatu öö. Ja Ryan, sinu jaoks on venna tühjad kingad ukse kõrval märk sellest, et ootamine on muutunud igatsuseks. Me ei tohi sellest valust üle libiseda. Me ei tohi öelda, et „kõik on hästi”, kui süda valutab. Jeesus ei palu meil olla tuimad. Ta palub meil olla ärkvel – ja ärkvel olemine tähendab ka seda, et me tunneme valu. See on märk sellest, et me armastame.
Siin peame me peatuma ja vaatama ühte rasket kivi, mida paljud vanemad oma südames kannavad. See on see vaikne, piinav süüdistus: „Kas ma tegin kõik? Kas ma oleksin pidanud teisiti toimima?” Alan ja Thao, kuulge mind täna: Jeesus ütleb evangeeliumis, et viis neitsit olid targad ja viis olid rumalad. Aga haigus ei ole rumalus. See ei ole kellegi süü. See ei ole karistus. See on maailma katki-olek, mida ei saa ühegi inimese valvsusega ära hoida. Teie armastus oli Benile nagu lamp, mis põles eredalt kuni lõpuni. Te ei jätnud midagi märkamata. Teie hoolitsus oli täiuslik. Ärge lubage süütundel oma südame õli kustutada. Te olete vabad, sest Jumal ei süüdista teid. Ta hoiab Beni, ja Ta hoiab teid.
Ja siis tuleb pööre. Püha Paulus kirjutab täna korintlastele: „Sest Jumala narruse-tarkus on inimeste tarkusest targem ja Jumala nõrkus on inimeste tugevusest tugevam.” See on meie lootus. Benjamin ei ole enam pimeduses. Ta on jõudnud sinna, kuhu neitsid oma lampidega teel olid – ta on Peigmehe juures. Tema, kes armastas lennukeid ja unistas kõrgustest, on nüüd lennanud kõrgemale kui ükski Boeing 737. Ta on koos püha Carlo Acutisega, kellega ta jagab seda noorelt lahkunud särava hinge saatust. Nad on taevasel pidusöögil, kus ei ole enam ööd ega ootamist, vaid igavene valgus.
Ben ei ole meid maha jätnud. Tema armastus voolab edasi. See puhas vesi, mis voolab Cà Mau kaevust – Giếng Gioan Baotixita –, on elav märk sellest, et Beni „õli” ei ole otsa saanud. See voolab edasi, toites januseid, tuues lootust seal, kus varem oli tühjus. See on poiss, kes pakkus oma hoiupõrsa sääste onu aitamiseks, andes nüüd oma nime kaudu elujõudu teistele. See on Beni pärand.
Ryan, vend, sinu ülesanne on nüüd hoida oma lampi põlemas. Sa ei pea olema täiuslik. Sa pead lihtsalt püüdma, nagu Ben õpetas. Ela, naerata, õpi. Ben vaatab sind ja naeratab koos sinuga. Ta on sinu kaitseingel, kes teab, mis tunne on olla 15-aastane ja vaadata tulevikku.
Meie, kes me täna siin oleme, võtame kaasa ühe väikese asja. Täna, kui te lähete koju, jätke üks tuluke põlema. See on märk sellest, et te olete valvel. See on märk sellest, et teie armastus ei maga. Ja kui te kohtate kedagi, kes on väsinud või kurb, jagage temaga oma soojust. Tehke üks heategu, millest keegi teine ei tea, täpselt nii nagu Ben tegi oma vaikse ja õrna olekuga.
Benjamin Vo, armas poeg ja vend, puhka rahus. Me hoiame sinu mälestust kui kallist õli oma südames, kuni me kohtume seal, kus uksed on valla ja kus me kõik saame ühineda taevase peoga. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.