Kahekümne teise nädala esmaspäev tavalisel ajal

„Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?”

See noormees evangeeliumis ei tulnud Jeesuse juurde pahatahtlikkusega. Ta oli püüdlik, ta pidas käske ja ta igatses midagi enamat. Ometi, kui Jeesus kutsus teda lahti laskma maapealsest varast ja koguma aaret taevas, lahkus ta kurvalt. Ta ei suutnud oma käsi avada…

Esimeses lugemises kuulsime prohvet Hesekieli valusat kogemust — temalt võetakse see, mis oli tema „silmarõõm”. Ja ometi kutsub Jumal meid usaldama Teda ka siis, kui meie süda on murdumas. Mis on see tõeline aare, mida rooste ei riku ja surm ei saa meilt võtta?

Möödunud on üheksa nädalat päevast, mil armas Benjamin Vo kutsuti igavikku.

Kui me mõtleme täna Benile, meenub tema siiras ja pühendunud vaim. Benjamin ei kogunud maapealseid asju; ta kogus armastust, teadmisi ja kogemusi. Mäletame tema kindlat veendumust spordiväljakul: „Kõige tähtsam on anda endast parim.” Kui Benjamin pürgis sulgpallimeeskonda, ei teinud ta seda uhkuse pärast. Ta andis kogu oma südame ja jõu igasse lööki, igasse treeningusse. Ja rõõm sellest saavutusest ei kuulunud ainult talle — see oli puhas, siiras rõõm, mida ta jagas oma perega.

See ongi taevane aare: süda, mis ei hoia kramplikult kinni maistest asjadest, vaid annab endast alati parima ja elab armastuses.

Armsad Alan, Thao ja vend Ryan… Me teame, kui valus on kaotada oma silmarõõm. Kuid Benjamin ei ole kadunud. Tema aare on taevas, Kristuse ligiolus, kus pole enam vaeva ega valu. Ta vaatab teie peale, hoides teid oma palvetes, ja kutsub teid samamoodi edasi minema — armastades, üksteist toetades ja parimat andes.

Pöördume täna soojusega kõigi sugulaste poole ning igaühe poole, kes palvetab meiega kaugelt — eriti kõigi laste poole, kes kannatavad, ja perede poole, kes kannavad rasket kaotuse risti. Tundke täna Jumala hoidvat kätt oma elus.

Usaldame kalli Benjamini ja kogu tema pere Neitsi Maarja ja meie Issandi Jeesuse Kristuse igavese armu hoolde.

Aamen.