Püha apostel Bartolomeuse suurpüha

Kujutage hetkeks ette vääriskivi. Mitte lihtsalt tavalist kivi, vaid sellist, mis on kirgas nagu kristall ja helgib jumalikus auhiilguses. Tänane esimene lugemine Ilmutusraamatust kirjeldab meile uut Jeruusalemma, püha linna, mis särab nagu jaspis. See on pilt täiuslikkusest, kus pole ühtegi varju, ühtegi plekki, ühtegi ebakõla. See on linn, mille müürid on rajatud kaheteistkümnele aluskivile, millel seisavad talle kaheteistkümne apostli nimed. Üks neist nimedest on Bartolomeus, keda me täna tähistame – mees, keda evangeeliumis tuntakse Naatanaeli nime all.

Kui me vaatame seda kirgast jaspist, seda selgust ja puhtust, siis me ei saa jätta mõtlemata ühele poisile, kelle mõistus ja süda peegeldasid just sellist selgust. Benjamin Vo oli poiss, kelle vaim oli nagu see vääriskivi – terav, loogiline ja sügavalt läbipaistev. Möödunud on veidi üle kahe kuu sellest 13. juuni päevast, mil Ben astus sellest maailmast läbi nende pärliväravate, millest püha Johannes meile täna räägib. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et vaikus kodus muutuks raskeks, aga piisavalt lühike aeg, et valu oleks ikka veel toores ja terav, nagu oleks see kõik juhtunud alles eile.

Alustame täna sealt, kus Naatanael alustas – viigipuu alt. Jeesus ütleb talle: „Enne kui Filippus sind kutsus, nägin ma sind, kui sa olid viigipuu all.” See on üks salapärasemaid lauseid evangeeliumis. Mida Naatanael seal tegi? Me ei tea seda täpselt, aga see oli tema privaatne hetk, tema palve või mõtiskluse koht. Jeesus nägi teda seal, kus keegi teine ei näinud. Ja täpselt samamoodi nägi Issand Benjamini. Ta nägi teda siis, kui ta istus oma arvuti taga, süvenenud koodiridadesse, DevOps’i keerukustesse või AWS-i pilveinfrastruktuuri, mida ta nii kirega õppis. Ta nägi teda siis, kui ta unistas oma lennufirmast „Con Chim Airlines” ja itsitas omaette selle nime üle. Issand nägi teda siis, kui ta vaatas taevasse, jälgides Boeing 737-sid, ja tundis seda puhast, lapselikku vaimustust lennunduse vastu. Jumal nägi Benjamini südant juba ammu enne seda, kui meie teda tundma õppisime.

Jeesus ütleb Naatanaeli kohta midagi erakordset: „Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust.” See on see „no duplicity” – siirus, otsekohesus, puhtus. See on haruldane omadus. Benjaminis oli just see sama omadus. Ta ei mänginud mänge. Ta oli see, kes ta oli. Kui ta nägi oma isa 40. sünnipäeval ja nuttis hirmu pärast teda kaotada, oli see tema südame puhas ja ilustamata armastus. Ja see lugu tema hoiupõrsast… See on täiuslik näide südamest, kus pole kavalust. Ta ei pakkunud oma säästusid onu Williamile selleks, et jätta head muljet. Ta pakkus neid, sest tema loogika oli lihtne ja püha: mul on midagi, minu lähedane vajab abi, ma annan kõik. Ta ei pidanud seda põrsast lõhkuma, sest abi tuli mujalt, aga see pakkumine ise – see siiras, viisteistkümneaastase poisi valmisolek loovutada oma varandus – see on see „kavaluseta süda”, mida Jeesus Naatanaelis kiitis.

Kuid me peame rääkima ka tõtt, enne kui me lohutust otsime. Tõde on see, et see tühjus, mida Alan, Thao ja Ryan tunnevad, on tohutu. On päevi, mil tundub, et see „uus Jeruusalemm” on liiga kaugel ja müürid on liiga kõrged. On hetki, mil küsimus „miks?” on nii vali, et see matab enda alla isegi palve. Me seisame selle saladuse ees, miks noor elu, mis oli nii täis valgust ja tarkust, pidi nii vara lõppema. Ja siin, selles valus, võib hiilida ligi see kõige salakavalam tunne – süü. Kas me tegime kõik? Kas me märkasime kõike? Kas me oleksime saanud midagi muuta?

Lubage mul öelda teile seda, mida Jeesus ütles, kui talt küsiti kannatuse kohta: see ei ole kellegi süü. Alan ja Thao, teie armastus oli Beni jaoks nagu see kindel aluskivi, millele on ehitatud apostlite linn. Te ei jätnud midagi tegemata. Haigus on nagu juhuslik torm, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus, see ei ole hooletus. See on osa sellest langenud maailmast, mis ootab veel oma lõplikku uueksloomist. Teie poeg ei süüdista teid, ja Jumal ei süüdista teid. Vastupidi, Benjamin vaatab teie peale selle sama õrna ja targa pilguga, millega ta vaatas oma isa, keda ta pidas „parimaks isaks”.

Toimub pööre. Jeesus ütleb Naatanaelile: „Sa saad näha suuremaid asju kui need.” Ta räägib avatud taevast ja inglitest, kes astuvad üles ja alla Inimese Poja peale. See on sild maa ja taeva vahel. Ja Ben on selle silla juba ületanud. Alan, sinu unenägu 25. juunil oli nagu aken sellesse avatud taevasse. Ben seisis seal, ilma särgita, tugevana, tervena. Ta ütles: „Isa, ma läbisin kõik testid. Ma saan jälle normaalselt hingata.” See ei olnud lihtsalt uni; see oli sõnum sellest kirkast linnast, kus pole enam valu ega hingeldust. See oli kinnitus, et see, mis siin maa peal tundus purunemisena, on taevas leidnud oma täiusliku terviklikkuse. Ben ei ole enam piiratud haiguse ega väsimusega. Ta on „Con Chim Airlines’i” kapten taevastes kõrgustes, lennates seal, kus pole turbulentsi ega kurbust.

Ma kõnelen teile, kes te täna kuulate ja tunnete, et teiegi süda on nagu kuivanud põld. Võib-olla olete te kaotanud lapse, võib-olla kannatate te vaikuses. Jeesus näeb teid teie „viigipuu” all. Ta näeb teie kurbust keset ööd. Ta ei vaata teid eemalt, vaid Ta on seal, selles samas valus. Benjamin, kes oli nii tundlik teiste valu suhtes, et ta nuttis oma isa pärast juba ette, ei ole kaotanud oma empaatiat. Ta on nüüd koos püha Carlo Acutisega, kahe noore hingena, kes mõlemad lahkusid 15-aastaselt, ja nad palvetavad koos meie eest. Nad palvetavad arstide eest, teadlaste eest ja iga pere eest, kes kõnnib seda rasket teed.

Benjamini elu oli lühike, aga see oli tihe ja särav nagu see jaspis. Ta nägi maailma – Pekingist Vatikani, Tokyost Lourdes’ini. Ta jättis oma jäljed paljudesse paikadesse, aga kõige sügavamad jäljed jättis ta südametesse. Ja nüüd on tema nimi kirjutatud mitte ainult kivi peale, vaid elavasse vette. See kaev Cà Mau’s, mis kannab tema nime – Giếng Gioan Baotixita –, on märk sellest, et Beni armastus voolab edasi. See on puhas vesi, mis kustutab janu, täpselt nii nagu Beni naeratus ja tema „püüdmine on kõik, mis loeb” suhtumine andsid jõudu neile, kes teda tundsid.

Lõpetuseks, mida me saame täna endaga kaasa võtta? Kui te täna õhtul vaatate taevasse ja näete mõnda lennukit kõrgel pilvede kohal, siis ärge mõelge sellele kui märgile lahkumisest. Mõelge sellele kui märgile vabadusest. Benjamin Vo on vaba. Ta on näinud neid „suuremaid asju”, millest Jeesus rääkis. Ta on linnas, mis särab nagu vääriskivi.

Meie ülesanne siin maa peal on elada nii, nagu Ben elas – siiralt, ilma kavaluseta, uudishimulikult ja armastavalt. Meie ülesanne on hoida üksteist, nii nagu Ben hoidis oma venda Ryanit ja oma vanemaid. Alan ja Thao, te olete ikka veel „täiuslik nelik”, sest armastus ei tunne surma piire. Ben on teiega igas lennukimürinas, igas matemaatilises tões ja igas puhta vee piisas, mis kaevust voolab.

Olgu teie süda rahulik. Teie poeg on kodus. Ta on läbinud kõik testid. Ta hingab taeva puhast õhku. Ja ta ootab teid seal, naeratus näol, valmis näitama teile seda linna, mille aluskividele on kirjutatud armastus.

Aamen.