Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega. Me koguneme täna Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, et otsida lohutust ja valgust Jumala Sõnast.
Issand, Sa oled Hea Karjane, kes otsib üles kadunu. Issand, halasta. Kristus, Sa kutsud meid oma viinamäele igal tunnil. Kristus, halasta. Issand, Sa juhid meid hingamisveele ja värskendad meie hinge. Issand, halasta.
Kujutage hetkeks ette turuplatsi hilisel pärastlõunal. Päike on juba madalal, varjud venivad pikaks üle sillutise. Enamik tööpäevast on möödas. On kella viie aeg õhtul. Need, kes on seal veel alles, ei ole seal seetõttu, et nad on laisad. Nad on seal, sest keegi ei ole neid vajanud. Nad on oodanud terve päeva, lootus kahanemas iga tunniga, tundes end nähtamatuna, väärtusetuna, kõrvalejäetuna. Ja siis, täiesti ootamatult, ilmub viinamäe isand. Ta ei küsi neilt, miks nad varem ei tulnud. Ta ei heida neile ette raisatud aega. Ta lihtsalt ütleb: „Minge ka teie minu viinamäele.”
See pilt tänasest evangeeliumist on uks, mille kaudu me siseneme täna Jumala südamesse. See on süda, mis ei mõõda armastust tundide või saavutustega, vaid vajaduse ja halastusega. See on süda, mis otsib meid üles ka siis, kui me tunneme end eksinuna või kui meie päev tundub olevat liiga ruttu õhtusse jõudnud.
Möödunud on täpselt üheksa nädalat sellest vaiksest ja valusast juunikuu päevast, mil armas Benjamin Vo kutsuti siit maailmast ära. Üheksa nädalat — see on aeg, kus esimene šokk hakkab asenduma igapäevase, tuima igatsusega. See on aeg, kus tühjus laua taga või vaikus toas hakkab rääkima oma keelt. Me seisame täna siin, otsekui need töölised turuplatsil, võib-olla veidi väsinuna elukoormast, võib-olla küsides: „Issand, miks on see tee nii raske? Miks on mõne tööpäev nii lühike?”
Tänane esimene lugemine prohvet Hesekieli raamatust annab meile karmi, kuid samas lohutava vastuse. Jumal räägib seal karjastest, kes ei hoolitsenud oma karja eest. Ta ütleb: „Te ei ole kinnitanud nõrku ega parandanud haigeid, te ei ole sidunud haavatuid ega toonud tagasi eksinuid.” See on valus tõde — maailm on sageli karm ja hooletu. Haigus ja surm võivad tunduda nagu metsloomad, kes hajutavad karja. Kuid kuulake, mida Issand ise tõotab: „Vaata, mina ise otsin oma lambad üles ja hoolitsen nende eest.”
See ongi see kujund, mida ma tahan, et me täna endaga kannaksime: Karjane, kes ise kummardub meie poole. Karjane, kes ei saada kedagi teist, vaid tuleb ise. See on Jeesus, kes kõnnib läbi meie elu „pimedate orgude”, millest räägib tänane psalm. Ta ei seisa oru serval ja ei hüüa meile juhiseid. Ta astub alla meiega koos. Ta on meie kõrval, kui me tunneme end haavatuna või kui me ei suuda enam ise sammugi astuda.
Kui me mõtleme Benjamini peale, siis me näeme poissi, kes peegeldas seda sama Karjase hoolivust juba oma lühikese elu jooksul. Benjamin, keda tema pere tundis kui säravat mõistust ja õrna hinge, ei olnud lihtsalt tark lennukite ja koodikirjutamise alal. Tema tarkus ulatus sügavamale — see ulatus südameni. Meenutame seda liigutavat hetke, kui Benjamin, olles vaid viieteistaastane, oli valmis andma ära kogu oma hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas haiguse käes. Selles väikeses žestis peitus suur tõde: Ben ei lugenud sente ega tunde, ta nägi vajadust ja vastas sellele armastusega. Ta oli nagu see viinamäe isand, kes ei küsi „mis on õiglane”, vaid küsib „mis on vajalik ja helde”.
Armsad Alan ja Thao, armas vend Ryan… Ma tean, et teie südametes on praegu küsimused, mis on raskemad kui ükski matemaatikaülesanne, mida Ben kunagi lahendas. Miks tema? Miks nii vara? Miks pidi tema „tööpäev” viinamäel lõppema siis, kui see oli alles alanud? Need on küsimused, mis tekivad siis, kui me vaatame elu läbi inimliku loogika — loogika, mis ütleb, et see, kes töötab kauem, peab saama rohkem.
Kuid Jeesus pöörab selle loogika täna pea peale. Ta ütleb: „Viimased saavad esimesteks.” Jumala silmis ei ole elu väärtus mõõdetav aastate arvuga, vaid armastuse puhtusega, millega me oma aega täidame. Benjamin täitis oma viisteist aastat sellise intensiivsuse ja headusega, et ta jõudis pärale varem. Ta läbis oma „testi” ja jõudis „viinamäe” lõppu, saades kätte selle sama igavese elu palga, mida me kõik loodame kunagi pälvida. Tema elu ei olnud poolik; Jumala armus oli see täielik.
On üks mälestus, üks uni, mida Alan jagas — uni, kus Ben ütles: „Isa, ma läbisin kõik testid. Ma saan jälle normaalselt hingata.” Need on sõnad, mis peavad meile andma rahu. Selles „pimeduse orus”, millest psalm räägib, on sageli raske hingata. Lein on nagu raske õhk, mis surub rinnale. Kuid Ben on nüüd seal, kus Karjane on viinud ta „haljale aasale” ja „hingamisveele”. Seal ei ole enam AML-i, seal ei ole enam haiglatube, seal ei ole enam võitlust hingamise pärast. Seal on ainult vabadus ja valgus.
Ja vaadake, kuidas Beni armastus voolab edasi siin maailmas. See puhas vesi Cà Mau külas Vietnamis, see kaev, mis kannab tema nime — „Giếng Gioan Baotixita”. See on otsene vastus tänasele psalmile: „Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamisveele saadab Ta mind.” See kaev ei ole lihtsalt mälestusmärk; see on elav märk sellest, et Benjamini vaim on endiselt töötegija Issanda viinamäel. Ta toob lohutust neile, kellel on janu, täpselt nii nagu ta soovis aidata oma onu. See vesi, mis sealt voolab, on sümbol armastusest, mis ei lõpe kunagi.
Ma tahan täna kõnetada teid, Alan ja Thao. Teie valu on püha ja Jumal näeb seda. Ärge laske süütundel või küsimustel „mis oleks kui” oma südant mürgitada. Ezekiel ütleb meile, et Jumal ise võtab vastutuse oma karja eest. Te tegite kõik. Te armastasite teda lõpuni. Haigus ei ole karistus ja surm ei ole läbikukkumine. See on osa sellest salapärasest teest läbi pimeda oru, kus meil ei jää muud üle kui hoida kinni Karjase kepist ja sauast. Benjamin ei süüdista teid milleski; tema unest pärit sõnad „ma läbisin kõik testid” on kinnitus, et tema teekond on lõpule jõudnud võidukalt.
Ja Ryan, kallis vend… Sinu side Beniga on midagi, mida surm ei suuda murda. Te olete ikka veel „täiuslik nelik”, lihtsalt üks teist on läinud veidi ettepoole, et valmistada koht ja oodata teid taevasel lennuväljal. Ben on nüüd nagu see Boeing 737, mida ta nii väga imetles — ta on tõusnud kõrgemale pilvedest, seal on alati päike ja seal ei ole torme.
Me pöördume täna ka kõigi teiste poole, kes meiega palves ühinevad. Võib-olla on teie seas keegi, kes tunneb end täna nagu see tööline kella viie ajal — unustatud, väsinud, leinast murtud. Teadke, et Issand kutsub teidki. Ta ei vaata teie saavutusi, Ta vaatab teie südant. Ta pakub teile sama täit palka — oma kohalolu, oma rahu ja oma lootust.
Lõpetuseks, mida me võtame täna siit kaasa? Kui me astume uksest välja, siis kandkem endas seda Benjamini „hoiupõrsa vaimu”. See on vaim, mis ei küsi „mida mina saan?”, vaid „mida mina saan anda?”. See on vaim, mis usaldab Karjast isegi siis, kui tee on pime.
Tehkem täna üks väike heategu kellegi teise jaoks, ilma et keegi seda näeks. Olgu see märk Benjaminile, et tema valgus paistab edasi. Ja kui te vaatate taevasse ja näete lennukit jätmas valget jutti sinisele foonile, siis meenutage, et meie elu on samuti teekond kojupoole. Me ei ole üksi. Hea Karjane on meiega. Benjamin on meiega. Ja ühel päeval me istume kõik koos sellel „taevasel söömaajal”, kus karikas voolab üle ääre ja kus me elame Issanda kojas põlvest põlve.
Benjamin, puhka rahus. Meie armastus saadab sind ja sinu naeratus julgustab meid edasi minema, kuni me jälle kohtume.
Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõige kurja eest ja juhtigu meid igavesse ellu. Olgu Benjamini hing ja kõigi lahkunute hinged Jumala halastuse läbi rahus. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.