Püha Monika mälestuspäev

Kujutage ette akent keset pimedat, hääletut ööd.

Üksik, soe tuluke põleb majas siis, kui kogu ülejäänud linn juba magab. See on tuli, mis ei kustu. See ei ole seal mitte sellepärast, et keegi oleks unustanud lülitit vajutada. Ei, see tuli põleb seetõttu, et keegi ootab. Keegi valvab. See on ema, kes ootab oma last koju naasmas; see on isa, kes kuulab öiseid hääli; see on armastus, mis keeldub magama jäämast enne, kui kallis inimene on turvaliselt kohal.

Täna tähistab Kirik püha Monika mälestuspäeva. Monika oli naine, kes oskas valvata. Ta oli ema, kelle elu möödus suuresti just sellise öise tulukesena aknal. Aastaid, aastakümneid põles tema südames palve ja valvamise leek oma poja Augustinuse pärast, kes oli eksinud kaugele, pimedusse ja tühjusesse. Monika ei kustutanud oma tuld. Ta ei andnud alla. Tema pisarad ja tema lakkamatu ärvelolek olid märk sellest, et armastus ei maga kunagi. Ja see valvamine kandis vilja: tema poeg leidis tee tagasi valgusesse, saades üheks Kiriku suurimaks pühakuks.

See pilt öisest valvamisest, sellest kustumatust tulest aknal, on see niit, mis jookseb läbi kogu tänase pühakirja ja mis juhatab meid täna siia, kus me seisame.

Sest evangeeliumis ütleb Jeesus meile otse ja tungivalt: „Valvake! Sest te ei tea, millisel päeval teie Issand tuleb.” Ta räägib meile majaperemehest, kes oleks jäänud ärvele, kui ta oleks teadnud, millisel öötunnil varas tuleb. Ta räägib meile ustavast ja arukast sulasest, kes teeb oma tööd ka siis, kui isand viibib.

Valvamine. Ärvelolek. See ei ole hirmunud ootamine. See ei ole värisev peitumine nurka, oodates katastroofi. Kristlik valvamine on armastuse aktiivne seisund. See on valmisolek. See on südame hoidmine lahti, käed tööl ja silmad suunatud horisondile.

Ja täna, kui on möödunud umbes kaks kuud sellest valusast 13. juuni päevast, mil armas Benjamin Vo lahkus meie keskelt, seisame me siin, selles vaikuses, ja me peame rääkima tõtt.

Kaks kuud on pikk aeg neile, kes peavad elama ilma temata. Maailm meie ümber läheb edasi. Suvi hakkab vaikselt asenduma sügisega, tänavatel liiguvad inimesed, koolid valmistuvad avama oma uksi. Aga teie jaoks, Alan ja Thao, ei ole maailm endine. Teie jaoks on need kaks kuud olnud pikk, katkematu valvamine keset ööd. Ryan, sinu jaoks on venna tühjad asjad, tema tuba, tema puudumine igapäevastest mängudest ja juttudest nagu pikk, seletamatu vaikus.

Me peame selle tõe välja ütlema enne, kui me saame üldse rääkida lohutusest. Tõde on see, et lein on väsitav. See on nagu pikk öine vahetus, kus silmad kipuvad väsimusest kinni vajuma, aga süda ei saa rahu. Tõde on see, et tühjus, mille Benjamin jättis, on reaalne ja raske nagu kivi. Kui hommikul ärgates tabab teid uuesti teadmine, et teda ei ole siin, on see nagu külm tuuleiil, mis kustutab korraks kogu soojuse. Me ei tohi sellest valust kiiresti üle libiseda. Me ei tohi teha nägu, et kõik on korras, lihtsalt sellepärast, et kalender näitab kahe kuu möödumist. Jumal näeb teie kurbust. Ta näeb iga pisarat, mida te valate pimeduses, kui keegi teine ei näe.

Aga siin, keset seda rasket tõde, toimub pööre.

Evangeelium ei tule meile rääkima sellest, et me peame valvama üksi. Jeesus ütleb: „Kes on siis ustav ja arukas sulane, kelle isand on pannud oma pere üle andma neile rooga õigel ajal?”

Ustavus ei tähenda seda, et me teeme suuri, kangelaslikke tegusid, mida märkab kogu maailm. Ustavus tähendab oma igapäevase ülesande täitmist armastusega. See tähendab püsivust. Ja kui me mõtleme Benjaminile, siis me näeme poissi, kelles elas see erakordne, vaikne ustavus ja sihikindlus.

Benil oli üks põhimõte, mida ta ikka ja jälle kordas, põhimõte, mis oli kirjutatud tema südamesse ja mida ta näitas oma tegudega: „Püüdmine on kõik, mis loeb.”

Mõelge sellele lausele. „Trying is all that matters.”

See ei ole eduka ja muretu inimese lause, kes ootab, et kõik tuleks kergelt. See on võitleja lause. See on ustavuse lause. Benjamin oli poiss, kes ei kartnud pingutada. Me nägime seda badmintoniväljakul, kus ta andis endast iga viimase kui piisa. Me nägime seda siis, kui ta läks basketballi katsetele, pannes selga oma suure pusa, ja andis endast kõik, hoolimata sellest, kas see oli raske või kas ta tundis väsimust. Ta ei kartnud ebaõnnestuda. Ta lihtsalt töötas kõvasti. Ja see hetk, kui ta pääses badmintonimeeskonda – see puhas, siiras rõõm, mida ta jagas kogu oma perega –, see oli magus vili sellest, et ta ei andnud alla. Ta oli nagu see arukas sulane, kes tegi oma tööd ustavalt, päeval ja ööl, andes endast parima.

See püüdmise vaim on see, mis teeb Benist meile kõigile eeskuju. Ta ei oodanud, et elu oleks täiuslik või kerge. Ta võttis iga hetke, iga treeningu, iga katse vastu julguse ja naeratusega.

Ja siis on see teine lugu. See unikaalne, soe unenägu, mida tema isa Alan nägi umbes kuu aega pärast Beni lahkumist, 23. juulil 2026.

Selles unenäos seisid isa ja Ben koos järjekorras, et osta jäätist. Ja Ben oli see, kes maksis.

See on nii lihtne, nii argine ja samas nii lõpmatult sügav pilt. Jäätise ostmine. Midagi, mida tehakse suvisel pärastlõunal, kus pole muresid, kus päike paistab ja kus ollakse koos nendega, keda armastatakse kõige rohkem. Selles unenäos ei olnud Ben haige, ta ei olnud väsinud. Ta oli seal, ta oli koos oma isaga, ja ta tegi midagi, mis väljendas hoolitsust – tema maksis. See on märk sellest, et Ben on jõudnud sinna, kus valvamine on lõppenud ja kus on alanud pidusöök. Taevane pidusöök, mida pühakiri kirjeldab sageli kui rõõmsat koosviibimist. Ben ei ole kadunud tühjusesse. Ta on elavam kui kunagi varem, ja ta ootab meid seal, kus järjekorrad ei ole pikad ja kus rõõm on igavene. Ta teeb meile välja taevasel pidusöögil.

Kuid siin peame me puudutama ühte väga valusat ja rasket kivi, mis tihti leinavate vanemate südant salaja rõhub. See on küsimus, mis hiilib ligi öösel, kui maja on vaikne: „Kas ma oleksin saanud teha rohkem? Kas me jätsime midagi märkamata? Kas see oli kuidagi meie süü?”

Alan ja Thao, kuulge täna mind väga hoolega.

Kui Jeesuselt küsiti kord mehe kohta, kes oli sündinud pimedana, et kes on patustanud, kas tema või tema vanemad, vastas Jeesus täieliku ja vankumatu selgusega: „Ei ole patustanud tema ega tema vanemad.”

Haigus, mis võttis Beni meie keskelt, ei olnud karistus. See ei olnud kellegi süü. See ei tulnud mitte ühestki asjast, mida te tegite või tegemata jätsite. Selles ei olnud grammigi teie hooletust või eksimust. Te hoidsite teda nagu kõige kallimat aaret. Teie armastus oli täiuslik, teie hoolitsus oli piiritu. Te olite tema jaoks parim isa ja parim ema. Benjamin teadis seda, ta tundis seda igas teie puudutuses, igas sõnas, igas lennujaamas veedetud hetkes, kui te koos lennukeid vaatlesite. Tõstke see süütunne ja eneseisüüdistus oma õlgadelt ära. See on vale koorem. Jumal ei süüdista teid, ja Ben ei süüdista teid. Ta vaatab teie peale taevast täieliku armastuse ja rahuga. Te olete vabad leinama puhta südamega, ilma kahetsuseta, teades, et teie armastus oli tema jaoks maapealne paradiis.

Püha Paulus kirjutab täna esimeses kirjas korintlastele: „Jumal on ustav, tema, kelle läbi te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristusega, meie Issandaga.”

Jumal on ustav.

See tähendab, et Tema ei murra oma lubadust. Benjamin on kutsutud sellesse osadusse. Ta on seal koos püha Carlo Acutisega, kahe noore, särava hingena, kes mõlemad lahkusid 15-aastaselt. Nad mõlemad armastasid seda maailma, selle tehnoloogiat, selle ilu, aga nende süda oli suunatud igavikku. Ja nüüd seisavad nad koos taevasel pidusöögil, palvetades meie eest, palvetades kõigi laste eest, kes kannatavad, ja kõigi perede eest, kes kannavad rasket risti.

Ja see ustavus voolab edasi ka siin maa peal.

See puhas vesi, mis voolab nüüd Cà Mau külas Vietnamis sellest kaevust – Giếng Gioan Baotixita –, mis on pühendatud Benjamin Vole… See on elav märk sellest, et Beni armastus ei ole lakanud töötamast. Poiss, kes uskus, et püüdmine on kõik, mis loeb, annab nüüd oma nime ja mälestuse kaudu elavat, puhast vett neile, kellel seda polnud. See ei ole fassaad. See on elav allikas. Iga veepiisk, mis sellest kaevust ammutatakse, on nagu väike palve, mis tõuseb taevasse, kandes endas Beni õrna ja kaastundlikku vaimu.

Ryan, kallis vend. Sinu venna moto oli: „Püüdmine on kõik, mis loeb.”

Sina oled nüüd see, kes peab seda lippu kõrgel hoidma siin maa peal. Sa ei pea olema täiuslik. Sa ei pea tegema asju suurepäraselt. Sa pead lihtsalt püüdma. Püüdma elada, püüdma naeratada, püüdma õppida ja mängida, teades, et Ben vaatab sinu peale ja naeratab koos sinuga. Iga kord, kui sa näed taevas Boeing 737 triipu, tea, et see on sinu venna tervitus sulle. Ta on sinuga igal sammul. Sa ei ole üksi.

Ma räägin täna ka teile, kes te kuulate seda teenistust eemalt, võib-olla kandes omaenda vaikset ja nähtamatut kurbust. Võib-olla olete kaotanud kellegi, keda armastasite, või tunnete, et teie jõud on otsakorral. Teadke, et Jumal on ustav. Ta ei jäta teid pimedusse. Tema valvab koos teiega.

Mida me võtame täna sellest pühakirjast endaga kaasa, kui me astume siit pühakojast välja igapäevasesse ellu?

Me võtame kaasa selle väikese, kustumatu tule aknal.

Täna, kui te lähete koju, ärge laske oma südame tulel kustuda. Tehke üks väike, konkreetne asi. Süüdake oma kodus üks väike küünal või jätke üks tuluke põlema märgiks sellest, et te valvate armastuses. Ja kui te kohtate kedagi, kes on väsinud või kurb, jagage temaga seda soojust. Öelge talle mõni hea sõna, tehke üks väike heategu ilma kärata, täpselt nii nagu Ben tegi oma vaikse ja õrna olekuga.

Ja kui te vaatate taevasse ja näete pilvi või lennukeid lendamas, meenutage, et meie valvamine siin maa peal on ajutine, aga kohtumine taevasel pidusöögil on igavene. Seal ootab meid Benjamin, valmis meile pakkuma seda kõige magusamat jäätist, ja seal ei ole enam pisaraid, haigust ega lahkuminekut.

Benjamin Vo, armas vend Kristuses, puhka rahus Jumala igaveses valguses. Me valvame siin maa peal sinu mälestust hoides, kuni me kohtume seal, kus taevas on alati selge ja kus armastus ei lõpe kunagi.

Aamen.