Tavalise aja kahekümne teise nädala teisipäev

Kujutage ette ühte hämarduvat tuba õhtutunnil. Akna taga kustub päevamüra, päike langeb vaikselt horisondi taha ja toas põleb vaid üks väike, soe lamp. Voodis või vaibal istub laps. Ta ei vaata ekraani, ta ei mängi ühegi lelukesega, ta ei rabele. Ta istub täiesti vaikselt, põlved rinna juurde tõmmatud, ja kuulab. Tema kõrval istub isa, kes jutustab lugu.

See ei ole lihtsalt sõnade lausumine. See on tervete maailmade ehitamine vaiksesse ruumi. Isa hääl kanda kinnitamas toanurkades, loomas turvatunnet, jutustamas seiklustest, taevastest ja maapealsetest asjadest. Ning poiss kuulab – tema suured, teravad silmad vastamas igale häälekäänakule, tema naeratus plahvatamas õigel hetkel, tema süda täielikus usalduses. Selles vaikses õhtuses jutustuses on midagi pühataolist. Seal on side, mida ükski maailma mürarikas sündmus ei suuda katki rebida.

See poiss oli Benjamin Vo. Benjamin, kes armastas oma isa lugusid kuulata rohkem kui mida tahes muud. Temas oli erakordne, särav mõistus, mis haaras keerulisi matemaatilisi valemeid ja programmeerimiskeeli viisil, mis pani täiskasvanud imestama. Kuid kõigest hoolimata peitus selle terava analüütilise mõistuse taga poiss, kes oskas kuulata. Poiss, kes leidis oma kõige sügavama rahu ja rõõmu oma isa häält kuulates.

Täna viivad pühakirja lugemised meid täpselt hääle, sõna ja sügavuse saladuse juurde. Me seisame siin kirikus, kui 13. juunist – päevast, mil armas Ben lahkus meie keskelt Jumala juurde – on möödunud täpselt kaks kuud. Kaks kuud. See ei ole enam esimese rabava uudise tormiline minut, vaid see on aeg, kus maja vaikus on muutunud tihedaks ja nähtavaks. See on aeg, kus isa häälel ei ole enam seda väikest kuulajat toanurgas vastamas, ja kus me küsime oma hinges: kuidas me suudame selles vaikuses edasi elada?

Kuid enne kui me otsime lohutust, peame me seisma tõe ees. Tõde on see, et lein ei ole sirgjooneline teekond. Tõde on see, et need kaks kuud on olnud Alanile ja Thaole, Beni vanematele, ja tema vennale Ryanile nagu teekond läbi pimeda oru, kus vaikus teeb vahel füüsiliselt haiget. Vaikus Beni toast. Vaikus klaviatuuril, kus ta koodi kirjutas. Vaikus seal, kus varem kõlas tema igapäevane naer ja tema põnevusega räägitud mõtted. Me ei saa ega tohi sellest valust kiiresti üle hüpata. Kristlik usk ei palu meil oma pisaraid peita ega teeskleda, et kõik on endist viisi. Ei, lein on tõeline, sest armastus oli ja on tõeline.

Vaadakem tänast evangeeliumi Kapernauma sünagoogis. Seal ei ole vaikus, seal on müra ja karje. Mees, kelles on rüve vaim, karjub valju häälega keset pühakoda: „Ah, mis on meil tegemist sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hävitama?” See on haavatud, lõhutud maailma kisa. See on hirm, see on meeleheide, see on see pimeduse hääl, mis püüab segadust külvata.

Ja mida teeb Jeesus? Ta ei astu pikka diskussiooni. Ta ei hakka väitlema. Jeesus lausub vaid mõne sõna, aga selles sõnas on midagi sellist, mida need inimesed polnud kunagi varem kuulnud. Ta ütleb: „Jää vait ja mine temast välja!”

Ja korraga… saabub vaikus. Rüve vaim viskab mehe maha ja läheb välja, tegemata talle vähimatki kurja. Inimesed sünagoogis seisavad jahmunult. Nad vaatavad üksteisele otsa ja küsivad: „Mis sõna see on? Sest ta käsib meelevalla ja väega rüvedaid vaime ning need lähevad välja!”

See on meelevalda kandev Sõna. See on sõna, mis ei paku odavat lohutust, vaid tungib läbi kõige sügavama kaose ja toob korra. Kui Jeesus räägib, vaibub mürgel. Kui Jeesus räägib, saabub rahu, mida maailm ei suuda anda.

Ja siin liitub täna esimene lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele, kus ta kirjutab: „Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.” Paulus räägib sellest, et inimlik tarkus – see maine tarkus, mida me igapäevaselt kasutame – saab puudutada vaid asjade välispinda. Me võime mõista teadust, me võime ehitada keerulisi pilvearhitektuure ja tehisintellekti süsteeme, täpselt nagu Ben oma terava mõistusega uuris. Kuid inimlik tarkus ei ulatu sinna, kus asuvad elu ja surma sügavad küsimused. Inimlik tarkus jääb vaikima haua ees.

Kuid Jumala Vaim – see Vaim, kes on meile antud – uurib Jumala sügavusi. Tema teab seda, mis on varjatud meie silmade eest. Paulus ütleb: „Meie aga ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me mõistaksime, mida Jumal meile armust on kinginud.”

See on pööre meie tänases mõtiskluses. Pööre ei tule inimlikust loogikast. Pööre tuleb sellest, kui Jumala autoriteetne Sõna murrab sisse meie kurbuse vaikusesse.

Paljud vanemad, kes seisavad silmitsi oma lapse lahkumisega, kannavad oma südames üht vaikset, mürgist kivi. See on see sosin pimeduses, mis küsib: „Kas me oleksime pidanud midagi märkamata jätma? Kas me oleksime saanud teha midagi teisiti? Miks me ei suutnud teda päästa?” See on see asjatu süükoorem, misplaced guilt, mis püüab veenda leinavat südant, et juhtunu oli kellegi inimlik viga või tegematajätmine.

Kuid kuulge täna Jeesuse sõna selle seestpoolt tuleva müra keskele. Kui Jeesuselt küsiti mehe kohta, kes oli sündinud pimedana, et kes patustas, kas tema või tema vanemad, vastas Kristus selgelt: „Ei ole patustanud tema ega tema vanemad.” Haigus ja surm selles langenud maailmas ei ole karistus. Need ei ole märk kellegi suutmatusest ega hooletusest. Benjamin ei lahkunud selle tõttu, et keegi oleks midagi tegemata jätnud. Alan ja Thao, te olite parimad vanemad, te kandsite teda armastuse süles igal hetkel. Teie hoolitsus oli täielik ja pühitsetud. Haigus tabas tema keha väljaspool igasugust inimlikku kontrolli, ja ükski valvsus ei oleks saanud seda teise tulemuseni viia. Tõstke see kivi oma südamelt. Laske Jeesuse autoriteetsel sõnal öelda sellele süüdistavale sosinale: „Jää vait!” Te olete vabad sellest koormast. Jumal ei süüdista teid, Benjamin ei süüdista teid. Teie südames on õigus kanda vaid puhast, vabastavat leina ja armastust.

Benjamin Vo oli poiss, kelle nimes sisaldus vana vietnami nimi Đại Dương – „Suur Ookean”. Kui sügav on ookean! Me näeme vaid selle pinda, päikese peegeldust lainetel, kuid ookeani sügavustes on rahulikkus, mida tormid pinnusel ei suuda häirida. Ben kanti endas seda sügavust. Oma viieteistkümne eluaasta jooksul ei olnud ta üksnes matemaatiline geenius ja tehnoloogiahuviline; ta oli sügava südamega poiss. Me meenutame tema naeratust, tema vaikset lugupidamist oma vanemate vastu ja seda erilist sidet, mis tal oli oma isa lugusid kuulates.

Selle aasta 23. juulil, umbes kuu aega pärast Beni lahkumist, nägi tema isa unenägu. Nad seisid Beniga koos järjekorras, et osta jäätist. Ja selles unenäos ei olnud hirmul ega valul kohta – Ben astus ette ja maksti ise jäätise eest, täiesti rahuliku ja rõõmsa naeratusega. See lihtne pilt, see väike unenägu kõneleb meile rohkem kui pikad teoloogilised traktaadid. See näitab meile poissi, kes ei ole kadunud pimedusse. Ta on kohas, kus isa ja poeg saavad taas koos seista, kus ta ei ole enam patsient ega kannataja, vaid rõõmus, iseseisev ja terve laps, kes hoolitseb oma isa eest.

See on Kristuse meel, millest Paulus täna kirjutab. „Meil aga on Kristuse meel.” Kristuse meel näeb surmast läbi. Kristuse meel teab, et Ben ei ole jäänud vaikusesse, vaid ta kuulab nüüd Isa häält – oma Taevase Isa häält – sellel suurel Taevasel Pidusöögil. Seal ei ole enam haigla mürinat ega valusaid protseduure. Seal kõlab Isa hääl, mis jutustab lugusid igavesest armastusest, ja Ben kuulab seda sama pärani silmi ja meelehea-naeratusega, nagu ta kuulas oma isa Alani lugusid siin maa peal.

Ben jagab seda taevast rõõmu koos oma vaimse venna, noore püha Carlo Acutisega. Mõlemad olid mehed, kes armastasid kaasaegset tehnoloogiat, arvuteid ja koodi, kuid mõlemad teadsid oma südames, et digitaalse maailma taga on elav Jumal. Nad seisavad nüüd koos, palvetades meie eest, palvetades arstide ja teadlaste eest, et leida ravim leukeemiale, et ükski teine pere ei peaks läbima seda samat valusat rada.

Ja vaadake, kuidas Beni sügav armastus voolab edasi siin maa peal. Vaikselt, ilma ühegi kärata, voolab Cà Mau külas Vietnamis puhas, elav vesi sellest kaevust, mis Dedicated tema mälestuseks – Giếng Gioan Baotixita. Poiss, kelle nimi kandis Great Oceanit, annab nüüd puhast vett neile, kellel polnud jooki. See ei ole boast ega kuulsuse otsimine. See on armastus, mis ei lakkagi olemast. See on märk sellest, et Ben elab edasi igas teos, mis tema mälestuseks tehakse.

Ma räägin täna otse teile.

Alan ja Thao – teie süda on saanud haava, mida ei saa inimlike sõnadega kinni siduda. Kuid teadke, et teie poja armastus teie vastu ei ole katkenud. Kui te istute õhtul vaikses toas ja tunnete tema puudumist, ärge kartke seda vaikust. Selles vaikuses on Jumala Vaim, kes uurib teie südame sügavusi ja toob sinna Kristuse rahu.

Ryan, kallis vend – sina jagasid Beniga kõike. Te sõitsite rula ja uiskudega, te reisisite maailmas, te olite parimad sõbrad. Sinu vend ei ole sinust kaugel. Iga kord, kui sa lahendad keerulise ülesande, iga kord, kui sa vaatad taevasse ja näed lennukit, iga kord, kui sa teed midagi head – Ben on seal, naeratab ja ütleb sulle oma vaiksel viisil: „Püüdmine on kõik, mis loeb. Ela edasi, Ryan, ma hoidan sind.”

Ma räägin teile kõigile, kes te kuulate seda palvust eemalt, teistes linnades ja maades – teile, kes te kannate oma kodudes nähtamatut kurbust või haigust. Te ei ole üksi. Kristus, kes vaigistas tormi Kapernaumas, on täna siin, et öelda teie hirmudele: „Jää vait!” ja anda teile oma rahu.

Mida me võtame täna siit pühakojast kaasa, kui me astume tagasi oma igapäevasesse eluringi?

Võtke kaasa üks väike, konkreetne asi.

Täna õhtul, kui päevamüra vaibub ja teie kodudes saabub vaikus, ärge rttake seda kohe teleri või telefoniga täitma. Leidke viis minutit. Istuge oma pereliikme kõrvale, vaadake oma lapsele või oma vanemale silma ja kuulake. Kuulake teise inimese lugu. Rääkige üks soe, julgustav sõna – sõna, millel on meelevald toua rahu. Tehke seda Beni mälestuseks, kes oskas kuulata ja oskas armastada.

Benjamin Vo, armas poiss, teadlane ja unistaja, armastav poeg ja vend. Sinu teekond siin maa peal oli viisteist aastat pikk, kuid see oli täis valgust, mis ei kustu. Sa oled nüüd jõudnud koju, oma Isa hääle ligiolusse.

Puhka rahus Jumala igaveses armastuses, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus vaikus ei ole enam kurbus, vaid igavene, täielik rõõm.

Aamen.