Tavalise aja kahekümne teine pühapäev

Kujutage ette ühte sünnipäevapidu. On soe õhtu, ruum on täis naeru, küünlavalgust, kingitusi ja õnnitlusi. Isa tähistab oma neljakümnendat sünnipäeva, ümbritsetuna nendest, kes teda kõige rohkem armastavad. See on hetk, mil peaks valitsema ainult puhas, muretu rõõm. Kuid keset seda pidulikkust, keset klaaside helinat ja naeratusi, hakkab üks kaksteistkümnendat eluaastat kandev poiss ootamatult nutma. Need ei ole jonni ega kurbuse pisarad. Need on sügava, peaaegu seletamatu armastuse ja enneaegse kaotushirmu pisarad. See poiss vaatab oma isa ja tema süda on nii täis, et ta ei suuda seda koormat kanda – ta kardab juba ette seda päeva, mil ta võib oma isa kaotada.

See poiss oli Benjamin Vo.

See väike, pealtnäha tähtsusetu hetk aastate tagant ilmutab meile midagi erakordset tema hinge kohta. See näitab meile poissi, kelle süda ei elanud pinnal. Ta ei olnud lihtsalt laps, kes mängis ja unustas; ta oli sügavalt tundev, erakordselt tundlik ja otsatult armastav hing. Tema armastus oli nii suur, et see põles tema sees nagu tuli.

Ja see viib meid otse tänase esimese lugemise juurde, kus prohvet Jeremia hüüab oma hingesügavusest: „Aga siis oli mu südames nagu põlev tuli, suletud mu luudesse. Ma nägin vaeva selle talumisega, aga ma ei suutnud.”

Tuli. See on pilt, mida me täna endaga kanname. Tuli, mis soojendab, aga mis vahel ka põletab. Tuli, mis ei lase meil vaikida, mis ei lase meil jääda leigeks, aga mis viib meid vahel ka läbi kõige sügavama kannatuse öö.

Me seisame täna siin, kui on möödunud umbes kaks kuud sellest valusast 13. juuni päevast, mil armas Ben, meie Benjamin, lahkus sellest maailmast. Kaks kuud… See on aeg, kus esimene šokk ja torm on ehk vaibunud, andes teed sellele vaiksele, tühjale ja raskele igatsusele, mis täidab maja iga nurga. See on aeg, kus me peame rääkima tõtt, enne kui me saame üldse lohutust otsida.

Ja tõde on see, et lein on nagu see Jeremia tuli – see põleb luudes ja üdi sees ning me väsime seda talumast, kuid me ei saa seda välja lülitada. Tõde on see, et tühjus, mille Ben jättis, on tohutu. Alan ja Thao, teie jaoks on need kaks kuud olnud nagu teekond läbi tundmatu kõrbe. Ryan, sinu jaoks on venna puudumine igapäevaelust nagu laul, mille viis on poolepealt katkenud. Me ei tohi sellest valust üle hüpata. Me ei tohi pakkuda odavat lohutust, öeldes, et „aeg parandab kõik haavad”. Ei, mõned haavad on nii sügavad, et nad muudavad meid igaveseks. Ja see ongi tõde.

Kõige valusamalt ja ausamalt väljendus see tõde ühes unenäos, mida Beni isa nägi vahetult pärast poja lahkumist, 25. juunil. Selles unenäos seisis Ben oma isa ees, tugevana ja tervena, rohelistes lühikestes pükstes, ilma särgita, täpselt sellisena, nagu ta oli oma parimatel päevadel. Kuid tema hinges oli pinge ja segadus. Ta vaatas oma isale otsa ja küsis selle kõige raskema küsimuse, mida üks laps saab küsida: „Ba ơi, test nào con cũng qua hết. Con tự thở được bình thường mà... sao con lại bị như vầy?” – „Isa, ma läbisin kõik testid. Ma suudan ise normaalselt hingata… miks minuga siis nii juhtus?”

See on Jeremia karje. „Sa oled mind petnud, Issand, ja mina lasksin ennast petta!” See on inimese ürgne küsimus keset kannatust: miks? Kui ma tegin kõik õigesti, kui ma püüdsin, kui ma läbisin kõik katsed, miks siis keha alt vedas? Miks pidi see teekond nii kiiresti lõppema?

Selles unenäos ei osanud isa vastata muud, kui astuda ettepoole ja kallistada oma poega nii tugevasti, kui suutis. Ta hoidis teda ja tundis tema sisemist mässu ja kurbust. Ja siis juhtus midagi erakordset – see poiss, kes oli just tundnud viha ja segadust, rahunes oma isa embuses. Tema nägu tõmbus nutule, kuid korraga ta peatust ja ütles: „Không sao đâu, con sẽ dõi theo ba mẹ.” – „Pole viga, ma vaatan teie järele.”

See on pööre. See on see hetk, kus inimlik kurbus kohtub millegi suuremaga.

Tänases evangeeliumis näeme me täpselt samasugust draamat. Jeesus hakkab oma jüngritele rääkima, et Ta peab minema Jeruusalemma, palju kannatama ja surema. Ja Peetrus, ajendatuna puhtast, inimlikust armastusest ja soovist oma Õpetajat kaitsta, astub vahele. Ta võtab Jeesuse kõrvale ja hakkab Teda noomima: „Jumal hoidku selle eest, Issand! Seda ei tohi sulle sündida!”

Me mõistame Peetrust nii hästi. Me tahame kaitsta neid, keda armastame. Me tahame öelda haigusele, surmale ja kannatusele: „Seda ei tohi sündida!” Me tahame blokeerida tee Jeruusalemma. Me tahame, et meie lapsed elaksid turvaliselt, et nad kasvaksid suureks, et nad saavutaksid oma unistused siin maa peal. Me tahame hoida ära iga risti.

Kuid Jeesuse vastus Peetrusele on karm ja raputav: „Tagane must, saatan! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimeste viisil.”

Mida Jeesus sellega mõtleb? Kas Ta tõesti vihkab Peetruse armastust? Ei. Jeesus näitab meile, et inimlikul viisil mõtlemine püüab kannatust ja risti iga hinna eest vältida, isegi kui see tähendab armastuse ja ustavuse reetmist. Jumala viisil mõtlemine aga teab, et on asju, mis on suuremad kui füüsiline ellujäämine. Jumala viisil mõtlemine teab, et tõeline armastus on valmis läbima tule, et muutuda igaveseks.

Jeesus ütleb: „Kes tahab oma elu päästa, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.”

Benjamin Vo oli poiss, kes elas oma elu Jumala viisil, isegi kui ta ise seda alati sõnadesse ei pannud. Tema elu ei mõõdetud aastate pikkusega, vaid armastuse tihedusega. Kui ta oli viisteistkümnene, pakkus ta täiesti vabatahtlikult ja unikaalselt oma hoiupõrsast, et aidata oma onu Williamit, kes oli läbi elanud kaks insulti. Ta ei pidanud seda põrsast lõhkuma, sest abi tuli mujalt, kuid see pakkumine ise oli märk sellest, et ta ei püüdnud oma „elu” või oma varandust endale hoida. Ta oli valmis andma kõik. See oli elav ohver, püha ja Jumalale meelepärane, millest püha Paulus kirjutab täna roomlastele.

Ja siin me peame peatuma ja vaatama ühte rasket, musta kivi, mida paljud leinavad vanemad kannavad oma südames. See on see vaikne, piinav süüdistus, mis sosistab pimeduses: „Kas me oleksime saanud teha midagi teisiti? Kas me jäime hiljaks? Kas me jätsime midagi märkamata?”

See küsimus on nagu mürk, mis püüab hävitada seda ilusat mälestust, mis teil on. Kuid kuulake mind täna väga hoolega.

Kui Jeesuselt küsiti kord mehe kohta, kes oli sündinud pimedana: „Rabi, kes on patustanud, kas tema ise või tema vanemad?”, vastas Jeesus täieliku ja vankumatu autoriteediga: „Ei ole patustanud tema ega tema vanemad.”

Alan ja Thao, haigus, mis võttis Beni, ei olnud karistus. See ei olnud kellegi süü. See ei tulnud mitte ühestki asjast, mida te tegite või tegemata jätsite. See ei olnud teie hooletus, see ei olnud arstide eksimus, see ei olnud midagi, mida inimlik valvsus oleks suutnud ära hoida. Mõned asjad siin langenud maailmas juhtuvad lihtsalt suvaliselt ja julmalt, väljaspool meie kontrolli. Te olite parimad vanemad, keda üks poiss võis endale igatseda. Teie armastus oli talle varjupaigaks ja kindluseks. Te ei pea kandma seda misplaced guilt – seda asjatut süükoormat. Jumal ei süüdista teid. Benjamin ei süüdista teid. Ta ütles teile unes: „Pole viga, ma vaatan teie järele.” Tõstke see kivi oma südamelt ja laske endal grieving ilma süütundeta. Te olete vabad lihtsalt armastama.

See armastus, mis põles Benis, ei ole kustunud. See on lihtsalt transformed – muudetud, nagu Paulus kirjutab: „Muutuge oma meele uuenemise teel.”

Beni vaimne pärand elab edasi. See elab edasi selles puhtas vees, mis voolab nüüd Cà Mau külas Vietnamis sellest kaevust, mis kannab nime „Giếng Gioan Baotixita”. See on nii sügavalt tähendusrikas. Poiss, kelle nimi tähendab „Suurt Ookeani”, annab nüüd elavat ja puhast vett neile, kes on janus. See ei ole lihtsalt mälestussammas; see on elav armastuse allikas, mis voolab edasi, muutes maailma paremaks paigaks. See on tema viis kaotada oma elu ja leida see uuesti tuhandete inimeste tänulikkuses.

Ja me mõtleme täna ka püha Carlo Acutisele, Beni vaimsele vennale, kes samuti lahkus viieteistkümneaastaselt. Kaks säravat poissi, kes mõlemad armastasid tehnoloogiat, arvuteid ja lennukeid, kuid kes mõlemad mõistsid, et ekraanide taga on midagi palju suuremat – elav Jumal. Nad seisavad nüüd koos sellel suurel Taevasel Pidusöögil, millest psalm täna laulab: „Minu hing küllastub nagu rasvast ja rammust ning mu suu kiidab sind hõiskavate huultega.”

Ben ei ole enam haiglas. Ta ei pea enam võitlema hingamise pärast. Ta on vaba. Ta lendab kõrgemal kui ükski Boeing 737, millest ta nii väga unistas. Ta on loonud oma „Con Chim Airlines’i” seal, kus ei ole piire, kus taevas on alati selge ja kus tuul on alati soodne.

Ryan, kallis vend. Sinu ülesanne siin maa peal on edasi elada. Mitte ainult enda eest, vaid ka Beni eest. Sa ei pea olema täiuslik, sa ei pea kandma rasket koormat. Sa pead lihtsalt elama, õppima, mängima ja püüdma – sest nagu Ben alati ütles: „Püüdmine on kõik, mis loeb.” Sinu vend vaatab sinu järele. Ta on sinu kaitseingel. Iga kord, kui sa näed lindu lendamas või lennukitriipu taevas, tea, et see on Ben, kes tuletab sulle meelde, et armastus on tugevam kui surm.

Ma räägin täna ka teile, kes te kuulate seda teenistust eemalt, kandes omaenda nähtamatuid riste. Teie, kes te leinate, teie, kelle süda on murtud, teie, kes te tunnete end üksikuna keset ööd. Teadke, et te olete nähtud ja hoitud. Jumal ei ole teid unustanud. Tema parem käsi toetab teid, nagu psalm meile meelde tuletab: „Mu hing ripub sinu küljes, su parem käsi toetab mind.”

Mida me võtame täna sellest pühakojast kaasa, kui me astume tagasi oma igapäevasesse ellu?

Me võtame kaasa ühe väikese, põleva sädeme sellest Jeremia tulest.

Täna, kui te lähete koju, ärge laske argipäeval oma südant tuimestada. Tehke üks väike, konkreetne asi. Vaadake oma pereliikmetele otsa ja öelge neile, et te armastate neid. Ärge oodake homseni. Ärge oodake järgmist sünnipäeva. Öelge seda täna, isegi kui see toob pisarad silma, sest need pisarad on puhta armastuse märk. Ja kui teil on raske, meenutage Beni naeratust ja tema lihtsat elutarkust: lihtsalt püüdke. Püüdke armastada, püüdke loota, püüdke edasi minna.

Benjamin Vo, armas poeg, vend ja sõber. Sinu lend on viinud sind kõrgele, Jumala igavesse valgusesse. Puhka rahus Tema embuses, kuni me kõik kohtume taas seal, kus ei ole enam lahkumist, vaid on ainult igavene rõõm ja lõpmatu armastus.

Aamen.