22. nädala kolmapäev tavalisel ajal

Kujutage ette ühte vaikset, peaaegu märkamatut hetke. See ei ole suur sündmus, mida ajalugu kirja paneks. See on pilt, mida me kanname endas: poiss istub laua taga, ees on märkmik ja pliiats. Ta ei kirjuta lihtsalt koolitööd. Ta visandab lennukit. Ta mõtleb läbi tiibade kumerust, mootorite paigutust, õhuvoolu dünaamikat. Ta on täielikult oma maailmas, kuid samas on ta kohal, on olemas. Ta on Benjamin Vo. Ta on poiss, kelle jaoks maailm oli täis imesid, mida ta tahtis mõista, lahti kodeerida ja lõpuks – lennutada.

Benjamin oli poiss, kelles kohtusid erakordne matemaatiline taip ja harukordne õrnus. Ta oli see, kes suutis juba varakult mõista keerulisi pilveinfrastruktuure, kuid ta oli ka see, kes tundis sügavat kaastunnet oma onu Williami vastu, olles valmis pakkuma kogu oma hoiupõrsa säästud, et aidata teist. Ta ei lõhkunud seda põrsast, ta ei pidanud seda tegema. See oli pakkumine, see oli südame seisund. See oli armastus, mis oli suurem kui tema väikesed varandused.

Täna, kui me seisame siin, kaks kuud pärast 13. juunit, mil Ben läks Jumala juurde, tundub maailm meile teistsugune. Me loeme püha Pauluse sõnu korintlastele: „Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal andis kasvu.” See on nii lohutav ja samas nii valus tõde. Me istutame, me kastame, me hoolitseme, me armastame oma lapsi, me hoiame neid, me anname neile kõik, mis meil on – ja siis, kui me näeme, et see kasv, mida me ootasime, ei järgi meie plaane, me küsime: mis läks valesti?

Pauluse sõnad on suunatud neile, kes tülitsevad ja arvavad, et nemad on kasvatajad. Kuid meile on see kiri kui palsam. See ütleb meile: te olete teinud oma osa. Thao ja Alan, teie olete istutanud ja kastnud. Teie armastus oli see vesi, mis Beni hinge toitis. Teie pühendumus oli see pinnas, milles tema särav mõistus sai õitseda. Te ei ole milleski süüdi. Te ei jätnud midagi tegemata. Jumal on see, kes annab kasvu, ja Jumal on see, kes on Beni nüüd vastu võtnud oma igavesse aeda.

Vaadakem täna evangeeliumi. Jeesus läheb Siimona majja. Ta näeb seal kannatust – ämma, keda palavik vaevab. Ta ei tee pikki loenguid. Ta seisab naise kohal, käsib palavikul lahkuda ja naine tõuseb ning asub neid teenima. See on pilt tervenemisest. Aga mis saab siis, kui tervenemine ei tule nii, nagu me ootame? Mis saab siis, kui palavik – või see haigus, mis Benilt elu võttis – ei taandu meie palvete peale?

Siin peame me olema väga ausad. Meile meeldib uskuda, et kui me oleme piisavalt head, kui me palvetame piisavalt tugevalt, siis Jumal teeb kõik korda. See on inimlik viis mõelda. See on see „lihalik” mõtlemine, millest Paulus räägib. Kuid Jumala teed on suuremad. Mõnikord on tervenemine see, et Jumal võtab kannataja oma embusse, kus valu enam ei ole. Ben ei ole enam haige. Ta ei ole enam nõrk. Ta on nüüd vaba, ta on terve, ta on „Con Chim Airlines’i” piloot seal, kus taevas on igavesti selge.

Ma tean, et teid, vanemaid, vaevab vahel see „mis oleks kui” küsimus. See on misplaced guilt – see on see mürgine kivi, mida te ei pea kandma. See haigus oli väljaspool teie kontrolli. See ei olnud karistus, see ei olnud teie viga. Jumal ei süüdista teid. Ta hoiab teid. Ta teab teie pisaraid, ta teab teie unetuid öid. Ta on teiega, kui te vaatate Beni tühja tooli või tema arvutit, kuhu on jäänud tema koodiread.

Ryan, kallis vend. Sa oled näinud oma venna võitlust ja sa oled näinud tema armastust. Sa oled osa sellest samast armastusest. Ben ei ole läinud kaugele. Ta on nagu lennuk, mis on tõusnud kõrgemale kui pilved. Sa ei näe teda, aga sa tead, et ta on olemas. Ela edasi, püüa edasi – sest nagu Ben ütles, püüdmine on kõik. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa oled lahke, elab Ben sinus edasi.

Ma räägin teile kõigile, kes te siin olete, ja neile, kes te kuulate eemalt. Me oleme kõik Jumala põld. Mõni elu on lühike, mõni pikk, aga igaüks on Jumala kingitus. Beni elu oli nagu särav täht – ta ei põlenud kaua, aga ta valgustas kõike enda ümber. Tema armastus voolab edasi selles kaevus Vietnamis, Cà Mau külas, kus puhas vesi kustutab januseid. See on Beni pärand. See on tema „Suur Ookean” – Đại Dương, mis annab elu edasi.

Ärge kartke oma leina. See on armastuse teine nimi. Kui te täna koju lähete, leidke hetk vaikuseks. Ärge täitke seda müra ja ekraanidega. Istuge vaikuses, vaadake taevasse ja öelge: „Aitäh, Jumal, et sa andsid meile Beni.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. Pakkuge oma „hoiupõrsast” – oma aega, oma hoolimist – kellelegi, kes seda vajab. See on viis, kuidas me hoiame Beni elus.

Ta on nüüd koos püha Carlo Acutisega, oma vaimse vennaga. Nad on seal, kus koodid on täiuslikud ja lennukid lendavad igavesti. Nad palvetavad meie eest. Nad palvetavad arstide eest, et keegi teine ei peaks seda teed käima. Nad palvetavad teie eest, et te leiaksite rahu. Jumal on teid valinud oma pärisosaks. Te olete õnnistatud, isegi oma leinas. Te olete hoitud, isegi oma tühjuses. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.