Kaheksateistkümnenda tavalise nädala reede

Me kõik teame seda hetke, kui hommikune valgus langeb läbi akna elutuppa ja te märkate midagi väga lihtsat: jalanõusid ukse kõrval, mis on jäänud täpselt sinna, kuhu nende omanik nad asetas. Nad ootavad kedagi, kes neid enam jalga ei pane. Me oleme harjunud vaatama suuri asju – maailma, mis liigub liiga kiiresti, inimeste rahvahulki, kes trügivad tänavatel, kus keegi ei märka enam oma naabrit. Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus midagi, mis peatab meid keset seda kiirustamist: rahvamassid trambivad üksteist jalge alla ja Jeesus räägib tuvidest, varblastest ja sellest, et mitte ükski neist ei unune Jumala silme all. „Viis varblast müüakse kahe vääraja eest? Ja ükski neist ei ole Jumala meelest läinud.“ Mõelge sellele. See on pilt Jumalast, kelle tähelepanu ei ole suunatud mitte suurtele impeeriumidele ega tuhandete häälele, vaid kõige väiksemale, kõige vaiksemale elule. Ta loeb ära juuksekarvad meie peal. Ta teab meie nime.

Selles samas valguses seisab Benjamin Vo oma viieteistkümne eluaastaga. Me ei räägi siin haigusest ega sellest pimedast teekonnast, mis viis ta meie keskelt ära. Me räägime poisist, kellel oli haruldane, särav ja samas nii paganama õrn mõistus. Mõelge ühele pildile: Ben, istumas oma arvuti taga, kirjutamas koodiridu oma GitHubi hoidlasse, ehitades mänge ja programme, unistades samal ajal oma lennufirmast – „Con Chim Airlinesist“. Kui isa Alan temaga sellest rääkis, siis Ben lihtsalt naeratas ja gigerdas, silmad säramas, sest tema jaoks oli maailm üks suur avastamise ja lendamise ime. Ta oli poiss, kes armastas linde ja lennukeid, kes vaatas koos isaga lennujaama akna taga lennukeid tõusmas ja maandumas, teadmata, et tema enda elulend teeb kunagi liiga vara oma vaikse ja ootamatu maandumise Taeva kodus.

Tänane esimene lugemine apostel Pauluse kirjast efeslastele räägib sellest suurest valikust: „Kristuses oleme me saanud pärandi, olles ette määratud selle kavatsuse järgi, kes teeb kõike oma tahtmise nõu kohaselt, et meie oleksime tema au kiituseks.“ Paulus ei räägi siin abstraktsest teoloogiast. Ta räägib millestki väga sügavast ja püsivast – sellest, et meie olemasolu ei ole juhus. Benjamin ei olnud juhuslik külaline siin maamunal. Ta oli kingitus, kes tõi oma vanematele Alanile ja Thaole ning oma vennale Ryanile midagi nii puhast ja siirast, et see ei kao kunagi.

Aga enne kui me saame rääkida lootusest, peame me vaatama tõele näkku. Me peame ütlema välja selle, mis vahel öösiti hingematvalt raskena rinnale vajub. Ma tean, et siin on inimesi, kes on kaotanud oma kõige kallima, ja see kaotus ei ole lihtsalt puudumine – see on küsimuste meri, mis ei anna rahu. Vanemad, kes on pidanud saatma oma lapse igavikku, teavad seda piinavat vaikust. Te olete võib-olla küsinud endalt vaiksetel öötundidel: kas ma oleksin saanud midagi teha? Kas midagi jäi märkamata? Kas ma oleksin pidanud olema valvsam? Kuulake mind nüüd väga tähelepenu ja armastusega. See rist, see raskus ei olnud teie süü. Haigused ja need ootamatud, murrangulised tormid ei tule kunagi selle pärast, et keegi oleks teinud midagi valesti või jätnud midagi tegemata. Elus on torme, mis on täielikult väljaspool inimeste kontrolli; ükski valvsus, ükski hoolivus ei suuda kõike peatada. Tõstke see raske süü kivi oma õlgadelt maha. Jumal ei süüdista teid. Ja Benjamin – poiss, kes armastas teid oma kogu südamega – ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui neid, kes hoidsid teda, kes jagasid temaga lugusid, lennukite vaatamist ja elusoojust. Jumal ise vabastab teid süüst, mida te pole kunagi pidanud kandma.

Vaadake nüüd Jeesust evangeeliumis. Ta kutsub oma sõpru üles mitte kartma neid, kes tapavad keha, vaid usaldama Teda, kes tunneb iga varblast. See ongi see pöördepunkt meie jaoks. Kui me vaatame Beni lühikese elu peale, näeme me midagi imelist. Mäletate seda lugu – mitte mingit suurt vaatemängu, vaid üht vaikset hetke, mil viieteistaastane Ben soovis oma vanematele öelda, et ta on valmis andma oma kogu hoiupõrsa sisu oma onu Williami abistamiseks, kes oli haigestunud? Ta ei lõhkunud seda, ta ei teinud sellest numbrit; ta lihtsalt pakkus. Poiss, kes tahtis anda kõik, mis tal oli, et aidata teist inimest. Selles pakkumises peitub tema süda. See oli poiss, kelle jaoks armastus ei olnud sõna, vaid valmisolek anda.

Ryan, minu armas poiss, sa igatsed oma venda. Sa tead, mis tähendab vaadata kohta, kus Ben tavaliselt istus, mäletades neid hetki, kui te olite koos, naerdes ja jagades vendade maailma. Sa ei ole oma leinas kunagi üksi. Ben elab edasi sinu südames. Kui sa vaadates taevasse näed mööduvat lennukit, siis tea, et see on vaikne tervitus temalt seal ülevalt.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja ruum tundub liiga vaikne, ärge võidelge sellega. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head mõnele teisele inimesele – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, puhta armastuse mälestuseks. See on viis, kuidas Ben elab edasi, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi sinna, kus ühelgi varblasel pole enam vaja karta ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.