Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Armu ja rahu teile Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Issand, halasta meie peale. Kristus, halasta meie peale. Issand, halasta meie peale.
Me kõik teame seda hetke, kui hoiame käes midagi, mis on korraga nii habras ja nii väärtuslik, et me kardame seda maha pillata. Prohvet Johannes saab Ilmutusraamatus käsu: „Võta ja neela see alla.“ Väike rullraamat. Johannes kirjeldab selle maitset: suus on see kui mesi, kuid maos muutub see kibedaks. See on uskumatult täpne kirjeldus sellest, mida tähendab elada usus. Jumala sõna on magus – see on lubadus, see on lootus, see on kinnitus, et meid armastatakse. Kuid kui see sõna puudutab meie elu reaalsust, meie kaotusi ja meie küsimusi, siis see võib tunda kibedana. See on see hetk, kui me peame võtma Jumala tõotuse ja laskma sellel saada osaks omaenda sisemusest, isegi kui see teeb haiget.
Benjamin Vo oli poiss, kes mõistis seda tõe ja sügavuse otsimist. Ta ei olnud poiss, kes oleks leppinud pealiskaudsete vastustega. Tema uudishimu, tema särav loogika, tema armastus tehnoloogia ja lennunduse vastu – see kõik oli tema viis „neelata“ maailma saladusi, püüda mõista, kuidas asjad töötavad, kuidas ehitada midagi, mis kestab. Ta oli poiss, kes unistas „Con Chim Airlinesist“, ja tema naer, kui ta sellest rääkis, oli kui mesi – puhas ja rõõmustav. Ta oli poiss, kes teadis, et maailm on suur ja täis imesid, ja ta tahtis neist osa saada. Ta vaatas maailma silmadega, mis olid alati avatud, alati valmis õppima, alati valmis armastama.
Kuid täna, viis kuud pärast seda, kui Ben läks Jumala juurde, tundub see rullraamat, mida me kanname, ehk kibedam kui kunagi varem. Alan ja Thao, ma tean, et te kannate seda kibedust oma südames. Ma tean, et on päevi, mil te küsite: „Miks? Miks pidi see teekond nii vara lõppema?“ Ja ma tean seda vaikset, närivat süütunnet, mis mõnikord hiilib ligi – küsimus, kas te oleksite pidanud midagi märkama, kas te oleksite pidanud midagi teisiti tegema. Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. Haigus on kui torm, mis tuleb väljastpoolt, see ei vali, see ei küsi, see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei süüdista teid ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle vanemad, kelle armastus on tema jaoks igavene kodu. Te olete teda hoidnud, te olete teda armastanud, te olete olnud tema jaoks kõik. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. Te olete vabad sellest süüst, mida te endale olete määranud.
Vaadake evangeeliumi. Jeesus siseneb templisse ja ajab välja need, kes on teinud Jumala kojast „röövlite koopa“. Ta teeb seda, sest Ta armastab oma Isa koda. Ta tahab, et see oleks paik, kus inimene saab olla aus Jumala ees. Ja siis, keset seda pinget, Ta õpetab. Inimesed „rippusid tema sõnade küljes“. Nad ei tahtnud lahkuda, sest Jeesuse sõnad olid see, mida nad vajasid. Need sõnad olid neile kui mesi, mis andis jõudu edasi elada.
Benjamin oli poiss, kes oskas kuulata. Ta oli poiss, kes kuulas oma isa lugusid – isegi neid, mis olid väljamõeldud või naljakad – nagu oleksid need kõige tähtsamad tõed maailmas. Ta oli poiss, kes ei pidanud vajalikuks oma „varandust“ – oma hoiupõrsast – endale hoida, kui ta nägi, et keegi teine, tema onu William, vajas abi. Ta pakkus seda, mis tal oli. Ta ei lõhkunud põrsast, ta ei teinud sellest suurt numbrit, kuid ta pakkus. See oli tema armastus, mis voolas välja, sest ta teadis, et armastus on mõeldud jagamiseks. See sama armastus elab täna edasi Cà Mau maakonna puhta vee kaevus. See on vesi, mis kustutab janu, mis toob elu, mis on märk sellest, et Beni süda ei ole lakanud tuksumast. See on Beni „Con Chim Airlines“ – tema armastus lendab nüüd taevas, kuid selle jäljed on siin maa peal, iga tilga veega, iga heateoga, mida te tema mälestuseks teete.
Ryan, minu kallis poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sinu jaoks on see maailm muutunud vaiksemaks. Kuid tea seda: side sinu ja Benši vahel on tugevam kui surm. Ta on sinuga. Ta elab edasi sinu julguses, sinu südamlikkuses. Ta vaatab sind taevast sama sooja naeratusega, nagu ta tegi siis, kui te koos maailma avastasite. Ära karda elada. Ära karda unistada. Sinu vend tahab, et sa lendaksid. Jumal hoiab sind oma käes igal sammul.
Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud.
Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sina tead, Sina hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.
For the intentions entrusted to Ben on our prayer wall:
Lunastaja käsul ja jumalikust õpetusest tiivustatuna me söandame öelda:
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nii ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kurja eest ja juhatagu meid igavesse ellu. Aamen.
✝ Õnnistagu teid kõikvõimas Jumal: Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.