Kolmekümne esimese nädala teisipäev

Me kõik teame seda hetke: kui me oleme teel, võib-olla kiirustades, ja märkame tee ääres kedagi, kes on seisatanud, et vaadata midagi, mida meie oleme juba ammu harjunud ignoreerima. Võib-olla on see lind, kes istub oksal, või pilve kuju, mis meenutab midagi kauget. Benjamin Vo oli poiss, kes oskas alati seisatada. Ta ei elanud kiirustades läbi elu, vaid ta elas uudishimuga. Mõelge ühele pildile: Ben, kes seisab lennujaama klaasseina ääres, tema pilk on naelutatud stardirajale, kus Boeing 737 valmistub tõusuks. See ei olnud tema jaoks lihtsalt metall ja kütus. See oli võimalus. See oli tema unistus, see „Con Chim Airlines“, millest ta rääkis oma isale sellise sära ja naeruga, et see naeratus kandis endas kogu maailma lootust. Ta oli poiss, kes nägi igas masinas, igas koodireas ja igas lennus midagi, mis viitas millelegi suuremale, millelegi, mis ulatub kaugemale meie igapäevastest muredest.

Kuid täna, kui me loeme Püha Pauluse kirja filiplastele, peame me vaatama sügavamale. Paulus kirjutab: „Alandage ennast, olles kuulekad surmani, isegi surmani ristil.“ See on raske pilt. See on pilt, mis nõuab meilt vaikust. Me teame, Alan ja Thao, et te kannate seda raskust juba neli kuud. Ma tean, et on hommikuid, mil lein tabab teid ootamatult, justkui torm, mis murrab oksa, kuigi taevas tundub selge. Ma tean, et te olete endalt küsinud: „Miks? Kas ma oleksin pidanud märkama midagi varem? Kas ma tegin kõik, mis võimalik?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult. See ei ole teie süü. See ei ole teie hooletus, ei mingi möödalaskmine, ei mingi asi, mida te jätsite tegemata. Haigus on nagu nähtamatu, julm tuul, mis ei küsi luba ega vali ohvrit. See ei ole karistus ja see ei ole teie läbikukkumine. Jumal ei ole teid süüdistanud ja Benjamin, kes teid nii lõputult armastas, ei süüdista teid samuti. Tõstke see süü kivi oma südamelt maha. Te olete olnud talle maailma parimad vanemad. Teie armastus oli tema kodu ja see kodu on nüüd igavene. Te ei ole midagi kahe silma vahele jätnud. See, et te olete siin, tähendab, et te olete endiselt osa sellest suurest Jumala kodakondsete perest. Te olete olnud kohal igal sammul, igas hingetõmbes.

Vaadake nüüd evangeeliumi pööret. Jeesus räägib suurest peost. Ta räägib kutsututest, kes hakkavad end vabandama. Üks on ostnud põllu, teine härjad, kolmas on abiellunud. Nad kõik on kinni oma „tähtsates“ asjades. Ja siis ütleb peremees: „Mine välja tänavatele ja alleedele, too sisse vaesed ja vigased, pimedad ja jalutud.“ See on see hetk, kui valgus tungib läbi meie pimeduse: Jumala peolauas ei ole kohta neile, kes arvavad, et nad on liiga hõivatud. Seal on koht neile, kes teavad, et nad vajavad kutset. Benjamin oli poiss, kelle süda oli alati avatud. Mäletate seda lugu – seda vaikset ja ilusat žesti, kui ta soovis anda oma kogu hoiupõrsa sisu, et aidata oma onu Williamit, kui too oli raskelt haige? Ta ei teinud sellest numbrit. Ta ei oodanud kiitust. Ta lihtsalt pakkus. See oli poiss, kelle süda oli juba valmis andma kõik, mis tal oli. See on see „alandlikkus“, millest Paulus räägib – see ei ole nõrkus, see on armastus, mis on valmis ennast jagama. Ja see armastus ei ole kadunud. See voolab edasi läbi selle „Heategevuse kaevu“, mille te olete tema nimele pühendanud Cà Mau piirkonnas. Iga lonks vett, mida keegi sealt joob, on Beni armastuse vili. Ta elab edasi nendes tegudes, mida teete tema nimele, vaikuses ja saladuses.

Ryan, minu armas poiss, sa oled oma venna parim sõber. Ma tean, et sa igatsed teda. Ma tean, et need hetked, kui te koos unistasite, on nüüd mälestused. Kuid tea, et side, mis teil on, on tugevam kui surm. Ben on sinuga. Ta on sinu headuses, sinu püüdlustes, sinu elus. Ta on sinu vend igavesti. Ta on nüüd seal, kus ta näeb Jumala nägu ja palvetab teie eest. Ta on teie ingel, kes valvab teid. Ära karda elada, ära karda unistada. Ben tahaks, et sa lendaksid kõrgele, just nagu tema oma „Con Chim Airlinesi“ unistustes. Sinu elu on tema elu jätk. Sinu rõõm on tema rõõm. Sinu headus on see, kuidas ta endiselt maailma muudab.

Meie usk ei ole lubadus, et elus ei tule torme. Meie usk on lubadus, et tormis on keegi meiega paadis. Jeesus, kes on meie rahu, hoiab Beni ja hoiab ka teid, Alan ja Thao, ning sind, Ryan. Ta ei ole kaugel. Ta on siinsamas, teie pisarates, teie mälestustes, teie igatsuses. Ta on see, kes tunnistab Beni nime inglite ees, ja Ta tunnistab ka teie nimesid. Te ei ole unustatud. Teie valu on nähtud. Teie armastus on kantud. Paulus kirjutab: „Sest Jumal on see, kes meis tegutseb.“ See ongi meie vastus leinale. Me elame, sest Kristus elab. Me armastame, sest Tema on meid esimesena armastanud. Ja Benjamin, meie armas poiss, on nüüd osa sellest suurest armastuse ringist, mis ümbritseb meid kõiki.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, konkreetse asja. Kui lein teid ootamatult tabab ja maailm tundub liiga raske kanda, ärge proovige seda üksi teha. Öelge lihtsalt: „Issand, Sa tead, Sa hoiad.“ Ja tehke täna midagi head – täiesti vaikselt, kellelegi teadmata, Benile mõeldes. See on viis, kuidas tema armastus jätkab voolamist selles maailmas, ja see on tee, mis viib meid kord tagasi tema juurde. Benjamin Vo, armas poiss, me hoiame sind oma südametes, kuni me kord kohtume seal, kus tuul ei vaibu ja kus lennud kestavad igavesti. Aamen.