24. nädala reede tavalisel ajal

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame vana fotoalbumit või sirvime telefonis pilte, mis on jäänud maha ajast, mil kõik tundus veel nii lihtne ja kindel. Ühel pildil, mis on paljudele teist tuttav, näeme Benjaminit – umbes seitsmeaastasena, pogo-kepi peal tasakaalu hoidmas, samal ajal kui isa ja vend teda mõlemalt poolt toetavad, et ta ei kukuks. See on nii tavaline, nii argine hetk: väike poiss, kes alles õpib maailma raskusjõudu ja omaenda keha tundma, ümbritsetud kätepaaridest, mis teda hoiavad. See pilt ei räägi meile mitte millestki erilisest, vaid lihtsalt ühest päikeselisest pärastlõunast, kus kõik olid koos ja kus keegi ei osanud aimatagi, et tulevikus muutub see pilt nii kalliks ja valusaks mälestuseks.

Seda pilti vaadates mõtlen ma tänasele esimesele lugemisele. Paulus kirjutab korintlastele sõnu, mis on kui vundament, millel kogu meie kristlik lootus seisab: „Kui surnud ei tõuse üles, siis ei ole ka Kristus üles tõusnud. Aga kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis on teie usk tühine.“ Need on karmid, otsekohesed sõnad. Paulus ei püüa meid lohutada odavate fraasidega. Ta paneb kõik kaalule. Ta ütleb meile, et kui surm on tõepoolest lõpp, siis on kõik meie püüdlused, meie armastus, meie ootused ja isegi meie lein vaid tühine ja haletsusväärne eksitus. Ta sunnib meid vaatama tõele näkku: kas me usume, et elu ulatub kaugemale kui see, mida silmaga näeme, või on meie lootus vaid illusioon?

Alan ja Thao, ma vaatan teid ja ma tean, et te olete selle küsimuse ees seisnud rohkem kui ükski inimene peaks. Kui Benjamin – teie armas, särav ja nii sügava südamega poiss – läks kolm kuud tagasi Isa juurde, siis see küsimus ei olnud enam teoloogiline arutelu. See oli teie igapäevane elu. Te olete käinud läbi tule ja vee. Te olete hoidnud Beni kätt ja andnud talle kõik, mis ühel vanemal on võimalik anda. Ja ma tean, et seal, vaiksetel öötundidel, hiilib ligi see mürgine mõte: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata? Kas ma tegin midagi valesti?“ Kuulake mind nüüd väga tähelepanelikult, sest see on tõde, mida te peate täna uskuma: see haigus ei olnud teie süü. See ei olnud teie hoolimatuse vili. See ei olnud karistus. See oli midagi, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli, väljaspool iga inimese võimu. Jumal ei süüdista teid, ja Ben – teie armas, särav poiss, kes oma viieteistkümne eluaastaga jõudis armastada rohkem kui paljud terve elu jooksul – Ben ei süüdista teid. Ta mäletab teid kui oma parimaid, armastavamaid vanemaid. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi vahele. Te olite ja olete parimad vanemad, keda ta võis soovida.

Vaadake tänast evangeeliumi. Jeesus rändab linnast linna, kuulutades Jumala riiki. Temaga on kaasas rühm naisi, kes on kogenud tervenemist ja armu. Need naised – Maarja Magdaleena, Joanna, Susanna – ei olnud lihtsalt järgijad. Nad olid need, kes toetasid Jeesust ja tema jüngreid „oma varast“. See on pilt kogukonnast, mis toetub üksteisele. See on pilt armastusest, mis väljendub praktilistes tegudes. Ben oli poiss, kes mõistis seda armastuse keelt suurepäraselt. Mõelge sellele hetkele, kui ta soovis anda kogu oma hoiupõrsa, et aidata oma onu Williamit, kes kannatas raskete tervisehädade käes. Ta ei teinud seda selleks, et keegi teda kiidaks; ta tegi seda, sest tema süda oli täis armastust, mis ei tunne piire. See oli tema viis öelda, et teine inimene on talle kallim kui miski, mida ta ise omab. See oli tema viis olla osa sellest suurest armastuse ringist, millest evangeelium räägib.

Selles loos on peidus suur saladus: me ei ole siin maailmas üksi. Me oleme osa sellest „suurest pilvest“, millest Piibel kõneleb. Ben on nüüd osa sellest taevasest „Con Chim Airlinesist“, millest ta nii palju unistas. Ta ei ole enam piiratud haiguse ega keha nõrkusega. Ta on vaba. Ta on seal, kus „Issanda au ilmub“ ja kus, nagu psalmist ütleb, „ärgates saab ta küllalt Issanda palgest“. See on see lootus, millest Paulus räägib. See ei ole lootus, mis on suunatud vaid sellele elule. See on lootus, mis ulatub üle haua, sest Kristus on tõesti üles tõusnud.

Ryan, kallis poiss, ma tean, et sa tunned seda tühjust kõige teravamalt. Sa oled kaotanud oma venna, oma parima sõbra, oma kaaslase kõigis nendes seiklustes. See on raske. Aga tea, et see side, mis teil on, ei ole katkenud. Ben elab edasi sinu südames. Iga kord, kui sa oled julge, iga kord, kui sa oled lahke, iga kord, kui sa naeratad, on see Beni naeratus sinu kaudu. Ära karda seda tühjust. See on ruum, kuhu Jumal tahab valada oma rahu. Sa oled tema vend ja see side on tugevam kui surm. Ben vaatab sind ülevalt ja ta on uhke sinu üle. Ta ootab sind, et ühel päeval koos taas lennata, koos taas unistada, koos taas olla.

Me kõik oleme siin, et õppida seda, mida Ben juba teadis: et armastus on ainus asi, mis jääb. Kõik muu – meie saavutused, meie mured, meie küsimused – hajub nagu udu, aga armastus, mida me üksteisele anname, see jääb igaveseks. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust kaugel Vietnamis, on elav tunnistus sellest. See on Beni armastus, mis voolab edasi, pakkudes kosutust neile, kes on janus. See on tema pärand. Teie armastus, mis on muutunud teiste aitamiseks, on see, kuidas ta elab edasi meie seas.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese asja. Ärge püüdke oma valu ära peita, sest see on osa teie armastusest Beni vastu. Aga ärge laske sellel valul end kinni hoida. Iga kord, kui te tunnete, et te ei jaksa enam, öelge: „Issand, ma usaldan Sulle oma poja, ma usaldan Sulle oma valu.“ Ja siis tehke midagi head – vaikselt, ilma et keegi teaks. See on Beni armastus, mis voolab edasi. See on tema pärand. Teie armastus, mis on muutunud teiste aitamiseks, on see, kuidas ta elab edasi. Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd oma suurel lennul. Me hoiame sind oma südames, kuni me kohtume taas. Ja teile kõigile, kes te kannate raskeid riste: tõstke oma pilk risti poole. See ei ole surma märk; see on armastuse troon. Jumal hoiab teid oma peopesal. Ta on teiega täna, homme ja igavesti. Aamen.