Püha Peetrus Claveri, preestri mälestuspäev

Me kõik teame seda hetke, kui vaatame lennujaama terminali aknast välja. See on ootuse ja põnevuse aeg, kus suured metallist linnud valmistuvad õhku tõusma, jättes maha maa ja gravitatsiooni, et kaduda pilvede taha. Benjamin Vo oli poiss, kes seda vaatepilti armastas. Ta ei olnud lihtsalt vaatleja; ta oli unistaja, kes oma „Con Chim Airlinesi” visioonidega ja oma särava uudishimuga ehitas juba siin maa peal silda taeva ja maa vahele. Ta oli poiss, kelle jaoks maailm oli avatud lennurada, ja kuigi täna, kaks kuud pärast tema kojuminekut, tundub see rada meile tühjana, kutsub Jumala Sõna meid vaatama kõrgemale kui pilved.

Tänane esimene lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele võib esmapilgul tunduda karm. „Aeg on lühike,” ütleb ta. „Need, kes nutavad, olgu kui need, kes ei nuta; need, kes rõõmustavad, olgu kui need, kes ei rõõmusta.” See ei ole kutse tuimusele. See on kutse perspektiivile. Paulus räägib meile, et maailm oma praeguses vormis on mööduv. See on nagu lennuk, mis on teel – me oleme siin vaid reisijad. Benjamin oli reisija, kes elas oma viisteist aastat täiel rinnal, täis armastust, täis teadmistejanu ja seda erilist, vaikset headust, mis pani teda soovima oma hoiupõrsa sääste jagada, et aidata oma onu Williamit. See offer – see puhas, omakasupüüdmatu soov anda kõik, mis tal oli – ongi see, millest Paulus räägib. See on „mitte omamine”, vaid „kõige andmine”.

Ma tean, kui raske on seda kuulda, kui süda on tühi. Alan ja Thao, ma tean, et te kannate endas seda rasket koormat, mida lein endast kujutab. See on see vaikne, mürgine sosin, mis küsib: „Kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha? Kas ma jätsin midagi märkamata?” Kuulake mind täna väga tähelepanelikult: see süü ei tule Jumalalt. See on inimlik kurbus, mis püüab leida vastuseid seal, kus vastuseid ei ole. Haigus, mis Benilt elu võttis, ei olnud teie süü. See ei olnud märk teie hoolitsuse puudumisest. See ei olnud mingi „valesti tehtud otsus”. See oli kannatus, mis tuli väljastpoolt, väljaspool teie kontrolli. Jumal ei süüdista teid ja Ben ei süüdista teid. Ta armastas teid kui oma „parimat isa” ja „parimat ema”. Tõstke see kivi oma südamelt. Te olete vabad. Te ei jätnud midagi tegemata. Te olite ja olete parimad vanemad, keda Ben võis endale soovida.

Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: „Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest te saate naerda.” See on pööre, mida me vajame. Jeesus ei ütle, et nutt on halb. Ta ütleb, et nutt on teekond rõõmuni. Ta ei eita meie valu, Ta kinnitab seda. Ta seisab meie kõrval, kui me vaatame tühja tooli laua ääres. Ta seisab seal, kui Ryan mõtleb oma vennale, kui nad koos rulluisutasid või kui nad jagasid neid vaikseid, sügavaid vestlusi. Ryan, kallis poiss, sinu vend ei ole kadunud. Tema naer, tema uudishimu, tema „Con Chim Airlines” – see kõik on osa sellest, kes sa oled. Iga kord, kui sa teed midagi head, iga kord, kui sa oled lahke, elab Ben sinus edasi. Sa oled tema parim sõber ja see side on tugevam kui surm.

Benjamin oli poiss, kes oskas märgata. Ta märkas oma isa väsimust, ta märkas maailma ilu. See on see, mida tähendab elada „nagu ei kasutaks maailma täielikult”. See tähendab märgata Jumalat asjade taga. See tähendab mõista, et meie pärand ei ole mitte see, mida me omame, vaid see, mida me anname. See vesi, mis voolab Beni mälestuseks rajatud kaevust Cà Mau külas, on elav tunnistus sellest. See on Beni armastus, mis voolab edasi, andes elu janustele. See on see, kuidas Jumal muudab meie leina viljakaks. See on see, kuidas taevas ja maa kohtuvad.

Ma tahan, et te võtaksite täna kaasa ühe väikese, aga kindla asja. Ärge püüdke oma valu ära peita. See on okei olla kurb. See on okei tunda igatsust. Aga ärge jääge sellesse kinni. Iga kord, kui te tunnete seda rasket kurbust, öelge: „Issand, see on minu valu, ma usaldan selle Sulle.” Ja siis tehke midagi head – ilma et keegi teaks. See on Beni viis elada edasi. Ta oli poiss, kes pakkus oma hoiupõrsast, et aidata teist. Olge ka teie sellised. Pakkuge oma aega, oma kuulamist, oma lahkust kellelegi, kes seda vajab. See on see, kuidas me hoiame Beni elus. Tema armastus voolab edasi, nagu vesi, mis annab elu janustele.

Benjamin Vo, armas poeg, sa oled nüüd kodus. Sinu lend on viinud sind Isa juurde, kus ei ole enam valu ega pisaraid. Me hoiame sind oma südames, kuni me kõik kohtume taas sel suurel taevasel pidusöögil, kus kõik on uus ja kus armastus on igavene. Ja teile, kes te kannate raskeid riste, teile, kes te tunnete end üksikuna – te ei ole üksi. Jumal on teiega, Ta hoiab teid oma süles, just nagu Ta hoiab Beni. Sirutage oma käed Issanda poole. Ta on seal, Ta ootab, et teid tervendada. Puhka rahus, Ben. Me kohtume taas.